Igal aastal haigestub üle kogu maailma vähki umbes 18 miljonit inimest ning sureb 9,5 miljonit patsienti. Ülemaailmsed tõusutrendid kehtivad kahjuks ka kohalikul tasandil: 2030. aastaks prognoositakse Eestis esmaste vähijuhtude arvu kasvu koguni 20% võrra.

Ehkki paljusid vähijuhtumeid oleks võimalik ennetada, jäävad paljud juhtumid õigel ajal avastamata, mis tähendab, et ravi alustatakse liiga hilises staadiumis. Üheks uudseks võimaluseks, kuidas avastatud vähihaiguse iseloomust parem  ülevaade saada, et täpsemalt ravida, on vähigenoomi test.

Kuidas vähigenoomi testid ülemaailmset vähivastast võitlust toetavad, räägib Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku ülemarst-onkoloog Vahur Valvere.

Kasvaja päritolu tuleb välja selgitada

Vähigenoomi testi puhul on tegemist geenitestiga, mille abil on võimalik hinnata DNA muutusi kasvajarakus. Tänaseks on selge, et vähk saab alguse organismi normaalsetes rakkudes ning on suuresti tingitud inimese elu jooksul toimunud muutustest geenides. Kui neid muutuseid on väga palju ja paranemist ei toimu, tekivad selle tulemusel vähirakud, mis kasvavad kontrollimatult ning võivad levida teistesse organismi osadesse, põhjustades seeläbi erinevaid siirdeid.

Vähigeenid jagunevad kaheks: kui pärilikku DNAd leidub organismi kõikides rakkudes, siis teatud DNA muutused võivad esineda vaid kasvaja rakkudes. See tähendab, et need ei kandu ka järglastele ning neid pole võimalik mittekasvajarakkudes tuvastada.

Kui inimene on saanud vähi diagnoosi, tuleb selgeks teha konkreetse kasvaja päritolu. See on eelkõige oluline arstide jaoks, kuna sellest teadmisest sõltub ka haiguse edasine ravi ja prognoos. Et diagnoosi ja edasist ravivalikut täpsustada, kasutatakse uudse lahendusena vähigenoomi testi, et DNA muutusi kasvajarakus täpsemalt hinnata. 

Vähigenoomi test aitab ravida, tulevikus ka ennetada

Vähigenoomi testid (nii kasvaja bioptaadist kui vedelbiopsiana verest) mängivad dr Vahur Valvere sõnul vähivastases võitluses olulist rolli ja see roll tulevikus kindlasti oluliselt kasvab. 

“Nii näiteks verel põhinev kasvaja genoomi profileerimine ehk nn „vedelbiopsia“ võimaldab tuvastada vähiraviks vajalikke sihtmärkgeene, ennustada ravitulemust ning diagnoosida haiguse progressiooni oluliselt varem, kui kliinilised ja radioloogilised uuringud seda igapäevases kliinilises praktikas võimaldavad,” selgitas ta.

Ehkki vähigenoomi testid on meditsiinivaldkonnas alles võrdlemisi uued tulijad, leiab dr Valvere, et nende tähtsus kindlasti tõuseb. “Juba lähitulevikus hakatakse vereanalüüsil põhinevaid vähigenoomi teste tõenäoliselt laialdasemalt kasutama ka vähiriski hindamisel ja nad muudavad vähiennetuse senisest oluliselt personaalsemaks,” märkis onkoloog.

Eesti vähitõrje tegevuskava

30. aprillil allkirjastas sotsiaalminister Tanel Kiik Eesti vähitõrje tegevuskava aastateks 2021–2030, mille peamisteks eesmärkideks on vähendada vähki haigestunud inimeste arvu ning parandada vähiga elavate inimeste eluaja pikkust ja kvaliteeti.

Vähitõrje tegevuskava vajalikkust iseloomustab analüüs, mille kohaselt suureneb Eestis avastatud vähijuhtude arv 2030. aastaks 11 000-ni. See trend on suuresti tingitud rahvastiku vananemisest, kuid ka elustiilist tulenevate riskitegurite, sealhulgas rasvumise mõjust. Väga palju vähijuhte avastatakse jätkuvalt liiga hilises staadiumis.

Dr Vahur Valvere sõnul kuuluvad vähigenoomi testid nii Euroopa kui Eesti Riiklikusse Vähitõrje tegevuskavva. “Nii Euroopa Vähiplaanis kui ka Eesti Vähitõrje Tegevuskavas on juttu molekulaardiagnostika (sh ka vähigenoomi erinevad testid) arengutest ja olemasoleva tõenduspõhise informatsiooni senisest kiirema praktikasse juurutamise vajadusest,” märkis ta ning lisas, et personaalmeditsiini roll kasvab ajas kindlasti.

Personaalne raviskeem igaühele

Nagu öeldud, toetavad vähigenoomi testid personaalse raviskeemi loomist, kuna analüüside põhjal on võimalik kindlaks määrata, kuidas täpsemalt peaks konkreetsele patsiendile lähenema. 

“Näiteks veres tsirkuleeriv kasvaja DNA (ctDNA) on kasvajast lähtuv fragmenteeritud DNA, mis ei ole seotud rakkudega. ctDNA analüüsimisel on võimalik kindlaks määrata kasvaja geneetiline profiil ja vastavalt sellele valida patsiendile parim võimalik personaalne raviskeem,” näitlikustas dr Valvere.

Ideaalvariandis võimaldab ctDNA analüüs tema sõnul jälgida ravi ajal haiguse kulgu, et vajadusel raviskeemi muuta, ennustada ravivastust ja tuvastada haiguse progressiooni enne kliiniliste haigussümptomite või radioloogiliste muutuste teket. “Vähigenoomi erinevatest testidest võib juba lähitulevikus tõusta kasu ka vähiennetusse ja vähi varajasse avastamisse,” sõnas ta.

Peamised murekohad

Nagu iga uue lähenemisviisiga, leidub ka vähigenoomi testide puhul rida väljakutseid. See on muuhulgas tingitud sellest, et vähigenoomi testid on pidevas arengus, sest uuringutega tuleb kogu aeg uut informatsiooni juurde.

“Lähtudes arstieetikast tohime me haigetele aga anda vaid tõenduspõhiseid soovitusi ja teha vaid tõenduspõhist ravi. Teadusuuringute raamides on aga patsiendi nõusolekul ka teatud eksperimentaalsed ravid lubatud,” ütles dr Valvere.

Samuti vajab lahendust testide kompenseerimise küsimus. “Mis puudutab sadu geene haaravaid nn vähigenoomi paneelteste, siis Eestis ei ole need hetkel Haigekassa poolt eraldi kompenseeritud. Kindlasti on see üheks oluliseks põhjuseks, miks Eestis neid teste rikkamate riikidega võrreldes vähem tellitakse,” selgitas onkoloog.

Küll aga tuleb dr Valvere sõnul arvestada, et ka nende täieliku kompenseerimise korral peab arst testi määramisel lähtuma eelkõige testi meditsiinilisest vajadusest ja eelnevalt põhjalikult analüüsima (vajadusel koos oma kolleegidega ühiselt konsiiliumis), et millist praktilist kasu patsient sellest võiks saada.