Kuidas saada liikuma keskmine Eesti mees, kes ratta selga pole nõus istuma ja jooksmas käia ei viitsi? Tugevalt üle poole Eesti meestest vanuses 16–64 on ülekaalulised või rasvunud. Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse iga-aastane liikumisuuring näitab, et kuigi ligi 90 protsenti inimestest teab, et iseenesest oleks kasulik liikuda, leitakse ikka vabandusi. Vähem kui pooled ehk vaid 42% Eesti elanikest tegelevad liikumisharrastuse või spordiga rohkem kui üks kord nädalas. Peamiste takistustena nimetab Eesti inimene väsimust, huvi või viitsimise puudumist ning ajanappust. Kuidas siis aega ja tahtmist leida?

SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse projektijuht ja liikumisharrastuse treener Renna Nelis soovitab alustada väikestest “liikumisampsudest”. “Muidu juhtub nii nagu esimesel jaanuaril näeme, et jõusaalid on rahvast täis ja kõik otsustavad, et hakkavad suure hurraaga pihta. Tegelikult ei ole see jätkusuutlik,” räägib ta.

Alustada soovitab Renna tegevustest, mis endale meeldivad ja siduda need mõne liikumisviisiga. “Näiteks kui liikumine ei paku absoluutselt huvi, aga muusika meeldib, siis võikski minna pooleks tunniks kõndima, panna klapid kõrva ja nautida muusikat. Kui kõndimine tundub igav, võiks kaaluda tantsimist,” pakub ta.

Liikumisharrastuse treenerina tegelebki Renna inimestega, kes liiguvad vähe või ei liigu üldse. “Võtan käe kõrvale inimese, kes näiteks ei julge trenni minna, kuna seal käivad sportlased – ta ei samastu nendega. Algajatele mõeldud treeninggrupis püütakse leida iga inimese lemmiktegevus ja kujundada sellest liikumisharjumus. Olen ise nii liikumisharrastuse treenerikutse koordinaator kui ka selle treenerikutse omanik,” räägib Renna.

Lihtsad nipid liikumisega alustamiseks

Liikumisharjumuse kujundamine ei eelda tegelikult suuri elumuutusi. Renna sõnul võiks liikumisharjumus olla samasugune automatiseeritud igapäevane tegevus nagu näiteks hambapesu. “Saame aru, et liikumisharjumus ei ole nii kerge tekkima. Hambapesu on üks tegevus, aga liikumisharjumuse kujundamine on tegevuste jada, mille käigus kipuvad tekkima kõhklused ja kahtlused – võib-olla on ikkagi see diivan ja telekapult mugavam?” räägib Renna. Seetõttu ongi oluline alustada väikestest ampsudest.

Kõigepealt tuleks üle vaadata oma päevakava ja leida väikesed kohad, kuhu “ampsud” vahele torgata. “Näiteks kui lähen tööle, pargin auto kontorist natuke kaugemale või tulen bussist peatus varem maha. Või võtan eesmärgiks, et ei lähe kolmandale korrusele liftiga, vaid trepist. Kui seda järjepidevalt teha, kujuneb sellest harjumus. Kui alguses rühid trepist üles ähkides-puhkides, siis varsti läheb juba libedalt. Sellest tekib nn eduelamus, mille najalt saad liikumisampse tasa ja targu suurendada,” selgitab Renna.

Samamoodi võib lõunat käia söömas kontorist natuke kaugemal või teha pikemaid telefonikõnesid püstijalu. Liigutama võib vabalt hakata mõne minuti kaupa, nii et esialgu tuleks päeva peale kokku näiteks pool tundi. Harjumust on lihtne kujundada, kui teha seda võimalikult sageli ja võimalikult sarnastes tingimustes. Kui harjumus juba tekib, tuleks järk-järgult liikumise ajalist kestust ja intensiivsust tõsta – nii paraneb ka tervis. “Areng peitub selles, kui lähen mugavustsoonist välja,” toonitab liikumisharrastuse treener.

Kindlasti ei tohiks oodata kiireid tulemusi – nautida tuleb ka protsessi. “Tihti ongi nii, et tahetakse kahe-kolme nädalaga juba tulemust näha, ja kui seda ei tule, lüüakse käega,” teab Renna. Tegelikult näitavad ka uuringud, et liikumisharjumuse kujundamine võib võtta kuni üheksa kuud.

Võimalusi liikumiseks on palju, aga kust leida tahet?

Kahjuks või õnneks ei saa “käe kõrvale” võtta neid, kes ise liikuda ei taha. Tahe liikuma hakkamiseks või tervise parandamiseks peab olema ikkagi inimesel endal. “Uuringud näitavad, et hirmutamine – näiteks arst ütleb, et kui sa kohe liikuma ei hakka, siis lihtsalt sured ära – töötab paar nädalat või kuu aega, aga kui endal sisemist motivatsiooni ei ole, siis see kaua ei kesta,” räägib Renna.

Sellisel juhul võikski arst suunata inimese liikumisharrastuse treeneri juurde, kes näitaks ette harjutused, käiks koos kõndimas ja toetaks ka psühholoogiliselt. “Need aspektid on liikumispisiku levimiseks väga vajalikud.”

Kui rääkida trenni minekust, siis see nõuab juba suuremat tahtejõudu. Kaasa aitab sotsiaalne aspekt – kui on kaasliikujaid või kaasaelajaid. “Püüame liikumisharrastuse kompetentsikeskuse poolt kaasa aidata – üle Eesti toimuvad algajatele erinevatel spordialadel avatud treeningud,” ütleb Renna. Näiteks saab jaanuaris minna suusatamist taasavastama, kui see on kooliajast negatiivse maigu jätnud.

Samuti korraldatakse avatud treeninguid kettagolfis. “Disc golf’is on algaja jaoks hea, et ei pea jooksma ega pulssi ülemäära üles ajama, aga samas võib pika raja läbimiseks minna mitu tundi. See on kehale väga vajalik ja arendav. Üldjuhul ei tehta seda üksi, vaid sõpradega – on ka sotsiaalne kaasatuse moment juures,” räägib liikumisharrastuse treener.

Ka rahvajooksudele võib rahus kohale minna, kui tahad kõndida või kepikõndi teha. “Olen jooksusündmuseid korraldanud 20 aastat ja ikka tullakse küsima, kas kõndida tohib. Tegelikult tuleb distants läbida vastavalt enesetundele,” julgustab Renna.

Viimasel ajal on pead tõstnud reketialad – padel, rannatennis ja pingpong – ning ka orienteerumine on tulnud metsast linna. “Kui varem võis olla hirm, et ei oska metsas kaarti lugeda ja eksid ära, siis linnakeskkonnas saab tänava peal ikkagi abi küsida,” sõnab Renna.

Liigume.ee kodulehel on üleval kalender, kus saab sündmuseid maakonna, spordiala ja kuupäeva järgi sorteerida. Avalikele üritustele on kõik oodatud. Kui teistega võistelda ei taha, võib väljakutse esitada iseendale – näiteks jälgida, et saaks iga päev 6000 sammu täis. Rohkem infot leiad alati lehelt liigume.ee!