Targa patsiendi blogi

Magistritöö: vähipatsientidel napib teadmisi, et osaleda raviotsuste tegemisel

Vähiravis esineb mitmeid raskusi patsiendi kaasamises, sest valdavalt napib patsientidel teadmisi, et osaleda otsuste tegemisel.Foto: Shutterstock

Patsiendi kaasamist raviotsuste tegemisse peetakse üheks kvaliteetse tervishoiu tunnuseks ning enesehoole lahutamatuks osaks. Samuti seostatakse patsiendi kõrgemat teadlikkust paremate ravitulemustega. 

Vähipatsientide teadlikkus oma haigusest ning ravist on väga oluline nende aktiivseks osalemiseks haigusega seotud otsustes. Jagatud otsustes osalemine suurendab patsientide teadlikkust veelgi ja loob suuremad võimalused patsiendi vajadustega arvestamiseks.

Vähiravis esineb mitmeid raskusi patsiendi kaasamises, sest valdavalt napib patsientidel teadmisi, et osaleda otsuste tegemisel. Sellisele tulemusele jõudis Birgit Aasmäe Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud magistritöös

Patsient on otsustesse aina enam kaasatud

Birgit Aasmäe sõbas, et tema magistritöö eesmärk oli uurida, kas on olemas seos inimese sotsiaaldemograafiliste tunnuste, teadlikkuse ja valmisoleku vahel osaleda haigusega seotud otsuste tegemises.

“Mulle tundus see väga oluline, kuna elanikkond järjest vananeb, vähkkasvajate levimus on kasvavas trendis ning tervishoid liigub aasta aastalt rohkem suundumuse poole, kus patsient on kaasatud, seda küll ravimeeskonna toetusel, oma seisundi haldamisse,” selgitas ta. 

Varasemad uuringud on toonud esile mitmed sotsiaaldemograafilised rühmad, kes on vähem vastuvõtlikud infole vähkkasvajate kohta ja kellel puudub valmisolek osaleda raviprotsessis otsuste tegemisel. Need on madalama haridustasemega inimesed, maapiirkondades elavad inimesed, rahvusvähemustesse kuuluvad, madalama majandusliku staatusega inimesed või vanemas eas ning meesterahvad.

“Võrreldes varasemate uuringutega näitasid seekord läbi viidud uuringu andmed, et rahvusvähemuste kohta ei saa öelda, et neid ei huvitaks – valmisolek osalemaks otsustusprotsessis on olemas ning suurem kui eestlastel,“ täpsustas Aasmäe ja lisas, et maal elavate inimeste seas on teadlikkus kõrgem kui linnaelanikel. 

Onkoloogiliste haiguste korral on soov otsustes osaleda pigem madal

Aasmäe sõnul on onkoloogiliste haiguste korral patsientide teadlikkus ja ka soov osaleda otsuste tegemisel üldiselt pigem madal.

“Raviprotsessis otsuste tegemise oskus ei ole iseenesestmõistetav – patsiente tuleb aidata ja toetada. Arst peaks olema valmis pakkuma võimalusi patsiendi toetamiseks,” lisas Birgit Aasmäe. 

Lisaks eelnevalt mainitud teguritele mõjutab patsiente ka tervishoiusüsteemi kultuuriline ja ajalooline taust.

Ta selgitas, et kui arsti ja patsiendi vaheline suhtlusviis on paternalistlik, ei ole patsiendid harjunud oma arvamust ravi ja hooldusküsimuste kohta avaldama. Kui ühiskonnas on domineeriv individuaalne lähenemine, on olukord vastupidine. Ühiskonnas, kus paternalistlik ja individualistlik patsiendikäsitlus on põimunud, võib tekkida olukordi, kus patsiendil puudub valmisolek või soov otsustusprotsessis osaleda.

“Siinkohal on oluline, et tervishoiutöötajad suudavad mõista inimese tausta, patsientide erinevusi ja individuaalsusi. Erinevalt lähenedes on võimalik kliinilises praktikas patsiendi otsustusprotsessile kaasa aidata,” selgitas Aasmäe. 

Magistritöö uuringu meetodiks oli veebipõhine läbilõikeuuring, milles osales 1066 vastajat Eesti elanikkonna hulgast. Valimi kirjeldamiseks ning vastajate hinnangute esitamiseks kasutati risttabeleid. Uuringuküsimusele vastamiseks kasutati logistilist regressiooni.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.