Nägemislangus või selle kaotus ei põhjusta muutusi üksnes nägemise kvaliteedis, vaid võib endaga kaasa tuua ka vaimse tervise probleeme ja sotsiaalset isoleeritust. Pärast 35. eluaastat vaegnägijaks jäänud Paides perearstina tegutsev Ingrid Alt näeb nende ohtude kõrval ka mitmeid võimalusi, kuidas nägemisprobleemidega inimesi ühiskonnaelus osalemisel toetada. 

Nägemislangus on suur šokk

Ehkki eri silmahaiguseid põdevad inimesed on vähem või rohkem teadlikud nägemise halvenemise riskist, on selle languse või kaotusega tegelikkuses silmitsi seismine väga ootamatu ja ehmatav. “Muutused nägemise kvaliteedis toimuvad kiiresti ja see on alguses katastroof. Kujuta ette, et lähed hommikul arvuti taha, pead hakkama lugema ja näed ekraanil teksti asemel valget kohta. Selle ehmatusega on psüühiliselt kohutavalt raske toime tulla ning teadmatus, kas nägemine tuleb tagasi või mitte, võib kutsuda esile enesehaletsuse,” selgitab Alt. Nukrutsemise asemel tuleks aga tema sõnul nägemisprobleemide ja eriti järsu nägemislanguse korral kohe abi otsida ning pöörduda viivitamatult silmaarsti juurde.

“Silmaarstid püüavad inimest aidata nii palju kui võimalik ning valgustavad patsienti, mida on olenevalt silmahaigusest võimalik eri ravimite või abivahenditega teha. “Kuna paljud ravivõimalused on kulukad, kättesaadavad üksnes välisriikides või mõnel juhul sootuks puudu, kuna lihtsalt ei saagi enam midagi teha, on inimestel sellel hetkel väga kerge tekkima elule käegalöömise tunne. Mõte, kuidas ma elus hakkama saan ja kas ma saan hakkama, kui nähakse, et haigusele abi ka ei ole, on ärevust ja depressiooni kerge tekitama,” nendib Alt.

Õige ravi ja psühholoogiline tugi aitavad kohaneda elumuutustega

Alti sõnul on aga just silmaarst see, kes saaks ravilahenduste leidmise kõrval pöörata tähelepanu ka patsiendi vaimsele tervisele ja soovitada tal minna psühholoogi juurde.

“Inimene peab nägemise halvenedes olema valmis muutma oma elu ja on ääretult oluline, et ta leiaks kedagi, kes teda ära kuulaks ja aitaks taastada eneseusu, et kõik see ei ole maailmalõpp ja siit annab väga hästi edasi minna. Kui mul nägemislangus esimest korda tuli (silma tagaseina ehk reetina haigus – toimetaja märkus), olin küll arstina teadlik erinevatest ravivõimalustest, ent ei osanud kohe pöörduda psühholoogi poole. Täna soovitan seda kõigile nägemisprobleemidega inimestele,” avab ta.

Inimene vajab lootust ja sellise haiguse puhul tahab ta kõiki ravivõimalusi proovida. „Ma olen arst ja hakkasin ennast ravima teadlikult. Kasutasin ka sel ajal ligi tuhandeeuroseid silmasiseseid süste (täna hinnaklassis 600-700€  – toimetaja märkus), mida Tervisekassa tänaseni ei rahasta – kuigi need on tõenduspõhised ravimid. Õnneks ise ostetud ravim ka tõesti aitab mu seisukorda natuke parandada,“ jagab Alt kogemusi eri ravimeetoditega. 

Nõustamine abivahendite kasutuselevõtul

Nägemislangusega või selle kaotanud inimesed vajavad Alti sõnul igapäevaelu ümberkorraldamiseks samuti tuge sobivate abistavate vahendite leidmisel. “Erinevaid seadmeid ja rakendusi, mis aitavad nägemisprobleemidega toime tulla on palju ning see valdkond on praegu väga kiiresti arenev. Arvatakse, et küll patsient saab ise hakkama, aga tegelikkuses ei ole inimesele abi täna nii kättesaadav,” jagab ta.

“Mida ma väga ootaks, on see, et silmakliinikutes oleks inimene, kes juhendaks patsienti, milliseid abivahendeid on võimalik kasutada ja kust oleks neid võimalik saada. Näiteks võiksid olla eraldi nägemiskeskused, kus oleks võimalik abivahendeid saada ja kuhu ka abi saamiseks pöörduda. Sellist terviklikku nõustamist, mida teha nägemise kaotuse korral, mida kõik võib-olla eeldavad, ma aga kogenud ei ole,” nendib Alt.

Abi saab pakkuda ka tugiisik

Alt usub, et lisaks psühholoogi toele võiks nägemispuudega inimeste puhul mõelda laiemalt ka riigipoolsele tugiisiku lahendusele, kes aitaks olulise nägemislangusega või nägemise kaotanud inimesel enda uut elukorraldust sisse seada. “Täna nägemispuudega inimestele tugiisikuid ei määrata ja nendel tuleb ise ühiskonnas hakkama saada,” ütleb Alt.

“Perearstina võtsin asutuse juhina endale ise nägemise halvenedes alguses appi noored õppivad arstid. Nemad õppisid mind aidates ja mina sain tehtud oma töö – see oli kahepoolne kasu ja mul vedas nendega kohutavalt. Selline töötamine võttis küll rohkem aega ja tänagi kestab minu visiit oluliselt kauem kui teise arsti oma, sest ma pean haigusloo lugemiseks kauem aega võtma, aga ma saan jätkata oma tööd ja kasutada teadmisi,” jagab Alt. Tema sõnul on oluline mõista, et kui keegi oma nägemise kaotab, siis ega tema teadmised kuhugi kao. “Need, kes on füüsilise töö tegijad, peavad aga suure tõenäosusega leidma endale teise töö, sest kui nägemine häirub, siis käeline tegevus ei ole enam nii täpne,” nendib ta.

Vähem eelarvamusi, rohkem sallivust

Alti sõnul täna kõik ei teagi, et ta on vaegnägija, kuna ta on osavalt õppinud nägemislangusega toime tulema. Paljusid inimesi siiski häirib, et ta vaatab näiteks vastuvõtu käigus ekraani väga lahedalt. Nii see kui mitmed teised situatsioonid tekitavad tema sõnul vääritimõistmist ja käitumise valesti tõlgendamist, mis toob kaasa mõistmatust ja ebamugavaid olukordi. 

“Näiteks arvatakse minu puhul, et ma olen tohutu ülbik, kes tuleb tänaval vastu ja kõnnib tere ütlemata uhkelt mööda. Tegelikkuses ma näen vastutulevat inimest, aga ei tunne teda kaugelt ära, sest kui proovin fokusseerida oma pilku näole, ei näe ma seda lähemalt kui kaks meetrit. Ma küll olen aastatega õppinud inimesi liigutuste, hääle, lõhna ja riietuse järgi ära tundma, ent oleks lihtsam, kui inimene tuleks lähemale, tutvustaks end ja ütleks ise tere – selle üle oleks mul väga hea meel. Aga kui sa koged, et sinuga ei tulda enam rääkima, sest arvatakse, et sa oledki ülbe või ei mäleta enam inimesi, siis tekib häbi ning väheneb soov ja julgus kodust välja tulla,” selgitab Alt.

Häbitunde ja isoleerituse vähendamine

“Täna vaegnägijad siiski väga häbenevad oma probleemi ja üritavad valdavalt üksinda ning lähedaste toel hakkama saada. See on ka põhjus, miks väga paljud inimesed ei ole enda nägemispuuet ametlikult registreerinud ega kasuta riiklikku tugisüsteemi,” avaldab Alt.

Eriti ohustatud on siinkohal tema sõnul eakad. Vanemaealistel esineb rohkem maakuli degeneratsiooni ehk kollatähni kärbumist. „Selle sümptomid tekivad ootamatult: silme ette tekib tume laik või nägemist ei ole üldse või hakkavad jooned viltu kiskuma. Selle tõttu ei näe enam lugeda, televiisorit vaadata. Ning siis juhtub, et kaob ka huvi elu vastu. Ka lähedased ja sugulased ei saa toimuvast aru. Inimene saadetakse optometristi juurde, aga see ei anna tulemust. On oluline, et inimesed teaksid, et tuleb pöörduda silmaarsti juurde uuringutele, et saada abi ja ravi,“ selgitab Alt ning lisab, et kuna silmahaigused satuvad sageli kokku pensionileminekueaga, kui inimesed ka muudel põhjustel sotsiaalselt distantseeruvad, siis võib eakas tunda end väga isoleerituna ning elust ära lõigatuna. 

Isoleerituse ohud olid Alti sõnul koroonakriisiga näha aga kõikide inimeste mitte ainult nägemispuudega inimeste puhul. “Sotsiaalne isoleeritus on inimese kõige suurem hävitaja, sest inimene on sotsiaalne olend. Seetõttu on oluline, et nägemisprobleemidega inimesed käiksid ja suhtleksid teistega edasi. Eriti vanemaealistele võiks olla rohkem kokkusaamisi, kus nad omavahel suhtleksid ja räägiksid ka sellest, mida nad rohkem vajaksid, et neil oleks parem ühiskonnas nägemisraskustega toime tulla,” pakub ta välja. 

Samuti peab ta oluliseks, et ka lähedased mõistaksid, et kui eakas vajab ühel hetkel lugemisel abivahendeid nagu luup, et nad aitaksid välistada piinlikke situatsioone, kus eakal tuleb kingitud sünnipäevakaart ise ette lugeda olukorras, kus ta seda teha ei näe. “Iga kord, kui eakas saab piinlikust situatsioonist haiget, siis ta distantseerub veelgi.”

Arvestavam avalik ruum 

Kui vaegnägija võib enda kodu piires, kus on kõik käe-jala juures, tegelikult väga hästi toime tulla, on avalikus ruumis liikumine ühiskondlikus elus osalemiseks raskendatud. “Kui liikumispuudega inimeste puhul jälgitakse nende iseseisvamaks toimetulekuks aina enam, et invatrepp oleks olemas, siis nägemisprobleemidega inimeste puhul võiks pöörata tähelepanu sellele, kui suur on avalikus ruumis olev kiri või kas see on hästi valgustatud,” juhib Alt tähelapanu.

“Näiteks Tallinna linnas saab ruumiliselt asju tajuv vaegnägija küll ilusti bussipeatusesse ja ka bussi peale, aga tegelikult ei näe ta selle bussi numbrit, mis tuleb. On väga hea, et vähemalt bussides sees öeldakse kõva häälega, mis peatus on, ent analoogne lahendus võiks toimida ka peatustes. Täna on vaja kellegi abi, kes ütleks, mis number buss tuli, ent sageli vastatakse inimesele nii, et kas sa ise ei näe või saa vaadata,” avab Alt. Loomulikult ei saa tema sõnul alati kõike teha ühtede või teiste inimeste järgi maailmas, aga seda saame ju inimestena ometi, et kui keegi küsib, siis oskame rahulikult vastata.

Alt leiab, et tegelikult on ühiskonnas oluline nägemisprobleeme ning nendega seonduvaid väljakutseid rohkem teadvustada. “Ka erinevad pimedaid ja vaegnägijaid koondavad ühingud keskenduvad järjest enam sellele, et nägemisprobleemidega inimesed saaksid rohkem ühiskonda ja õpiksid endaga toime tulema. Aga sa pead ka ise vaegnägijana olema see, kes ka abi otsib ja küsib abi, sest siis seda ka saab. Inimesed ise ei tohiks ennast häbeneda, vaid nad peaksid julgemalt oma väljakutsetest rääkima sellisena nagu need on,” sõnas ta kokkuvõtteks.