Täna, 9. novembril möödub Eesti Õdede Ühingu loomisest täpselt 100 aastat. Ühingu kauaaegse presidendi ning Eesti õendusse hindamatu panuse andnud Ilve-Teisi Remmeli sõnul on tegutsetud ajaperioodi sisse mahtunud küll üksjagu väljakutseid, kuid vaatamata sellele on aastakümneid tagasi sündinud unistus õdede iseseisvumisest tänaseks järjest rohkem täitumas.

100 aastat väljakutseid

12 aastat Eesti Õdede Ühingu presidendina töötanud Ilve-Teisi Remmel kinnitab, et tänasel päeval rõõmustab teda Eesti õdede olevik, mis on kindlates kätes. Siiski pole väljakutsed veel kaugeltki lõppenud ja palju seisab veel ees.

“Tänane Eesti Õdede Liit teeb väga head meeskonnatööd ja hoiab õdede seas vajalikku ühtsust. Loodan väga, et lähitulevikus saavad korda ka õdede töökoormused. Minu suurim unistus on, et kõrgharitud õed saaksid veelgi kõrgematele ametikohtadele, meil oleks veel rohkem magistri- ja doktorikraadiga õdesid ning et ükskord saaks ka õde tervishoiuministriks!”

Siiski on õendus seisnud 100 aasta jooksul silmitsi erinevate väljakutsetega – kui kümme aastat pärast asutamist võeti Eesti Õdede Ühing vastu Rahvusvahelise Õdede Nõukogu liikmeks, ei osatud kaugeltki ette näha, et juba üsna pea katkestab nõukogude okupatsioon aastakümneteks ühingu tegevuse.

Takistuste kiuste õnnestus ühing 1966. aastal Eesti Meditsiiniõdede Seltsi näol siiski taastada. “Need olid erakordselt tublid õed, kes raskustele vaatamata selle seltsi asutasid – mitte üheski Nõukogude Liidu liikmesriigis polnud sellist seltsi nagu meil,” meenutab aastakümneid õenduse arengu eest seisnud Remmel.

Kuivõrd nõukogude ajal täitis õde arsti assistendi või põetaja rolli, julgeti vaid salamisi unistada, et meditsiiniõdedel võiks olla rohkem otsustusõigust ja iseseisvust. “Unistasime tihti õe rollist tervishoiuvaldkonnas ning lootsime, et kunagi toimub õdede iseseisvumine ja nende töö märkamine. Küll aga jõudis teadmine, milline õe roll tegelikult olla võiks, meieni alles 1980ndate lõpus, kui sai võimalikuks heita pilk raudse eesriide taha,” meenutab Remmel.

Taasiseseisvumise toel iseseisvaks

Nii muutus unistus õdede kõrgharidusest ja õe kui elukutse nähtavusest aina reaalsemaks. Samal ajal, kui kerkis üles lootus Eesti taasiseseisvumiseks, sai Ilve-Teisi Remmelist ka Eesti Meditsiiniõdede Ühingu esinaine, mis nimetati 1990. aastal taas ümber Eesti Õdede Ühinguks. “Kuna 1923. aastal oli ühingu juhiks president, sai minust ka esinaise asemel hoopis president,” räägib naine.

Taasiseseisvumise järel muutus võimalikuks õendusvaldkonna kiirem areng – selle võttis Eesti Õdede Ühing ette täiskäigul, kuna rahvusvahelistelt partneritelt oli väga palju kõrva taha panna. Näiteks tuli võidelda tänaseks elementaarseks saanud terminite “õde” ja “õendus” kasutamise eest. “Tol ajal polnud selliseid sõnu üldse – olid vaid meditsiiniõed, kelle ülesandeks oli põetamine ning seetõttu esines ka vastuseisu, kuna arvati, et tuleks jääda ikka põetamise juurde,” mäletab Remmel.

Kuivõrd õdede koolitus oli 90ndate alguses veel põhikooli baasil, võitles Eesti Õdede Ühing selle eest, et õendusharidust pakutaks Eestis keskkooli baasil – nii ka läks. Paralleelselt alustati tööd selle nimel, et tulevastel õdedel oleks võimalik omandada kõrgharidus. Seejuures tihenes soe suhtus rahvusvaheliste partneritega, eesotsas Soome, Rootsi ja Taaniga.

“Kuna nõukogude ajal katkesid rahvusvahelised suhted läänemaailmaga, tegime väga palju tööd selleks, et sidemed taastada. Oli väga liigutav hetk, kui Eesti Õdede Ühing võeti 1993. aastal esimesena endistest liiduvabariikidest uuesti rahvusvahelisse õdede perre ehk ICNi vastu: Eesti delegatsioon oli 8-liikmeline, uued liikmed (kaks esindajat) olid laval ja Rootsi õdede ühingu presidendi saatel võtsin vastu tõendi. Pisar tuli silma, kui nägin, et 60 aastat hiljem lehvis taaskord Eesti lipp.”

Empaatia on tähtsaim

Seda kõike polnuks Remmeli sõnul võimalik teha ilma ühtse meeskonnata ehk ühingu liikmeteta. “Me võime esinaisi ja presidente ju taevani kiita, kuid kui pole meeskonda, ei tee mitte midagi,” kinnitab ta. Ka loodetud võidud hakkasid tasapisi õdede jaoks ilmnema: juba 1991. aastal võttis Tartu Ülikool tolleaegsesse arstiteaduskonna juurde loodud osakonda vastu esimese lennu õdesid. Alates 2002. aastast saab Tartu Ülikoolis omandada ka õendusteaduse magistrikraadi.

Just õdede kõrgharidust peab Ilve-Teisi Remmel oma töö olulisimaks viljaks. “Mul on erakordselt hea meel, et rahvusvaheline töö on taastatud. Samuti olen rõõmus, et meil on eriõed, kes võtavad patsiente iseseisvalt vastu, ja hooldekodudes töötavad õed. Unistus, et meil on magistri- ja juba ka mõned doktorikraadiga õed, on tänaseks täitunud,” rõõmustab naine.

Kõige tähtsamaks omaduseks peab Remmel õdede puhul üht omadust. “Soovin kõikidele Eesti õdedele, et empaatia kunagi ei kaoks ja et nende südames leegitseks ikka armastuse tuluke. Pidagem meeles, et õenduskultuur rajaneb armastusel!” sõnab ta. Eesti Õdede Liidu tänavust 100. juubelit kavatseb õendusvaldkonda väärikalt panustanud Remmel samuti meeles pidada. “Olen väga õnnelik, et selline päev olemas on ja seda tähistada saab!”