Roche’is me usume, et individuaalse lähenemisega tervishoius on võimalik parandada inimeste elu: aidata tõhustada ennetust, diagnoosimist ja ravida täpsemalt ning kiiremini. Personaalmeditsiini keskseks vaateks on patsiendikesksus, personaliseeritud tervishoiu keskseks vaateks on inimkesksus.

Seetõttu kasutame edaspidi personaliseeritud tervishoiu (PHC) mõiste asemel väljendit inimkeskne tervishoid. Mõlemal juhul on tulemuseks parem tulem, ravitulem või tervisetulem. Parem tulemus tervishoius aga tagab parema tervise, elukvaliteedi ja võib viia haigusest tervenemiseni. 

Samm inimkeskse tervishoiukorralduse suunas algab lähenemise muutusest, kus ravi tulemust ei hinnata enam protsessikeskselt nagu täna, vaid mõõdetakse, kas ja kuidas inimene abi sai, et edasi tervemalt elada.

Inimkeskse tervishoiu poole liikudes puutume kokku väga erinevate aspektidega, nagu kontseptsiooni mõistmine, digitervis, andmed, seadused ja regulatsioonid. 

2021 kevadel patsiente esindavate organisatsioonide seas läbi viidud küsitlus andis piisavalt mõtteainet, kuidas koostöös ja ühisloomena tõhustada inimeste huvi ja kaasatust inimkeskse tervishoiusüsteemi loomisel.

Küsimustikule, mis koosnes kahekümnest nii valikvastustega kui vaba tekstiga küsimusest, vastas 19 organisatsiooni, millest enamuse moodustasid haiguspõhised esindusorganisatsioonid. Vastuseid töötlesime anonüümselt ja agregeeritutena statistilistel eesmärkidel vastavuses kohalike seadustega.

Vastused kinnitasid vastajate teadlikkust inimkeskse tervishoiu tähendusest ning suutlikkust seda ka kirjeldada. Sama võib väita ka inimkeskse tervishoiu kasutegurite mõistmise ja mõju osas, mida need omavad kogu raviteekonna ulatuses, kaasates ka ennetust ja riskide hindamist.

Inimkeskse tervishoiu edendamises on mitu olulist teemat. Küsitluses oli välja toodud neli teemat ja vastuste põhjal inimeste jaoks olulisim ei eristunud. Teemad, mida küsimustik käsitles, olid: andmed, digitervis, diagnostika ja riiklik seadusandlus koos regulatsioonidega.

Suurimaks kitsaskohaks inimkeskse tervishoiu edendamisel pidasid vastajad rahastamise ja kättesaadavusega seotud regulatsioone.

Eraldi peatüki moodustasid küsimused, kus hinnati patsiendiorganisatsioonide rolli, kaasatust ja võimalusi tervishoiusüsteemi korraldamisel kaasa rääkida. Huvitava leiuna andis küsimustik vastuse, et ehkki patsiendiorganisatsioonid peavad oma rolli inimkeskse tervishoiu  arendamisel tähtsaks, jääb nende osa seadusandluse kujundamisel vähemtähtsaks.

Tõsine üllatus tuli aga vastusega, mis viitab tõdemusele, et patsientide arvates ei ole inimkesksus oluline poliitikutele — inimestele, kes otseselt on seotud ja vastutavad seadusemuudatuste eest, mille abil on võimalik tervishoiusüsteemi personaliseerida.

Patsientide esindusorganisatsioonide vastustest selgub, et riigis puudub ühtne arusaam, mida personaliseeritud tervishoid tähendab, kuidas seda saavutada ning puuduvad ka konkreetsed sammud riigi poolt selle saavutamiseks. Olulisim huvigrupp, kes saab mõjutada arengut Eestis, küsitluse põhjal ei selgu, nagu ka mõistmine, kes on olulised sidusgrupid sellel teekonnal.

Kõige kurvem pilt avanes vastustest küsimusele koostööst teiste huvigruppidega. Selgus tõsiasi, et tugev on koostöö patsientidel ainult omavahel, keskmiseks hinnatakse koostööd tervishoiutöötajate ning arste esindavate erialaseltsidega. Piiratud on sidemed valitsuse tasandil otsustajate ja mõjutajatega, andmeekspertidega ja seadusandluse ekspertidega.

Puudulikuks peavad vastajad koostööd digitervishoiu spetsialistidega, tervisetehnoloogiate hindamisekspertidega, tervishoiurahastajatega ja ravimitootjatega. Piiratud ja puudulikud sidemed viitavad otsesele võimalusele sisulisema suhtluse arendamiseks tervishoius toimetavatele osapooltele ja seda arengute parendamise eesmärgil. 

Küsimusele “Kas Teie organisatsioon on olnud kaasatud erinevatesse tervishoiu seadusandlikesse ja regulatiivsetesse aruteludesse?” anti seinast seina vastuseid. Kitsaskohti, miks inimesi vähe kaasatakse, toodi välja mitmesuguseid: tahte puudumine, ressursi (aja, energia, inimeste) nappus, soovi puudumine, teadmiste- ja ajanappus, digioskuste vajakajäämised, erinevad inforuumid, patsientide vähene organiseeritus, projektipõhisus jmt.

Küsitluse läbiviijana valdavad mind kahetised tunded — rõõm, et patsiendiorganisatsioonid nii avatult osalesid ja oma mõtteid jagasid, ja kurbus, et olukord on just selline, nagu ta on — inimkesksust kahjuks ilma patsiente kaasamata ei saavuta. Olukorrale kiiret ja kõikehaaravat lahendust ei ole, aga ühiselt kasvõi väikseid eesmärke seades ja nende poole liikudes, on võimalik palju ära teha.

EPIKoja poolt korraldatud ümarlaualt “Personaalmeditsiinist maalähedaselt” jäi õhku mõte moodustada Targa Patsiendi võrgustik, mis aitaks huvitatutel olla sisuliselt rohkem kaasatud tervishoiu inimkesksemaks muutmisel. 

Postitus põhineb EPIKoja ajakirjas “Sinuga” ilmunud artiklil.