Magneesium on inimese jaoks üks olulisemaid mineraalaineid ning sageli räägitakse, et ainult tervislikust toidulauast ei piisa, et organismi magneesiumivajadusi täita. Kas see vastab tõele? 

Perearst Triinu-Mari Ots selgitab, millal ja miks võtta magneesiumit juurde ja mis juhtub, kui seda n-ö igaks juhuks võtta. 

Magneesiumi roll meie kehas 

Magneesium on väga oluline mikrotoitaine, mis reguleerib paljusid biokeemilisi ja füsioloogilisi protsesse. Näiteks on see vajalik süsivesikute, rasvade ja aminohapete normaalseks ainevahetuseks. Samuti südamelihaste tööks, vereringe reguleerimiseks ja normaalseks närvitalitluseks. 

“Toitudes tervislikult ja mitmekülgselt, saab terve inimene enamasti vajaliku magneesiumivaru toidust,” lükkab Ots ümber müüdi, et magneesiumit tuleb kindlasti juurde võtta ja ainult toidust ei piisa. “On kroonilisi haigusi, näiteks neeru-, maksa- ja mõned südamehaigused, mil vaid toidust saadav magneesium ei pruugi olla piisav. Kuid ilma krooniliste haigusteta tervislikult toituv inimene saab toidust vajalikud mineraalained kätte.”

Selleks, et keha magneesiumivaru täita, lisa oma menüüsse pähkleid, seemneid, kama, leiba, spinatit, täisteratooteid jms. Rohkem infot magneesiumit sisaldavate toiduainete kohta leiad siit. 

Testist pole kasu 

Turul on mitmeid pakkujaid, kes teevad magneesiumiteste ehk määravad magneesiumi sisaldust veres. Kuid kas sellest testist on ka kasu? 

“Kuna magneesium on rakusisene, suur osa on meie luudes ja lihastes, varieerub vereplasma sisaldus suuresti ja selle määramine ei anna meile üldse mingit infot,” toonitab Ots ja lisab, et ka inimeste normid võivad olla vägagi erinevad – test võib näidata, et on magneesiumipuudus, kuid konkreetse inimese puhul on tegemist igati normis näiduga. 

Perearsti sõnul tehakse magneesiumianalüüsi vaid kindlate näidustuste korral, näiteks kui patsiendil on neerupuudulikkus ja magneesium võib organismi n-ö kuhjuda. Samuti võib tekkida magneesiumidefitsiit, kui organism viib seda liiga kiirelt välja. “Üldiselt tekibki magneesiumipuudus teatud haiguslike seisundite tagajärjel,” ütleb ta. “Magneesiumi taset võib alandada ka rohke kohvi joomine – siis võib oluliselt suureneda neerude kaudu magneesiumi eritumine.”

Ots ei mäleta oma pea 20-aastasest tööstaažist ühtegi korda, mil kellelgi oleks kliinilistel näidustustel magneesiumi testi vaja läinud – toitumise analüüs on siin kordades tõhusam ja täpsem.

Magneesiumipuudusele viitavad lihaskrambid 

Nagu öeldakse, tuleb osata oma keha kuulata. Üldjuhul annab organism magneesiumipuudusest märku lihaskrampidega – kas reies, sääres või jalalabas. 

“Suures pildis tasub magneesiumit juurde võtta vaid ühel juhul,” märgib Ots. “Kui inimene tuleb vastuvõtule ja teeb natukenegi sporti ning tal esineb lihaskrampe, siis vajaduse korral soovitan mõnda aega magneesiumit juurde võtta.”

Kui soovitatav päevane kogus magneesiumit on naistel 300 mg ja meestel 350 mg, siis lihaskrampide korral võib lühiajaliselt (kuni nädal) juurde võtta 2-3 grammi. Otsa sõnul toob see kiirema leevenduse. “Profülaktiliselt me kindlasti ei soovita suuri annuseid,” rõhutab ta ja märgib, et sellised annused on vaid vajaduspõhised ja arstiga kooskõlastatud. 

Miks võetakse koos B6 vitamiiniga? 

Küllap oled kuulnud, et magneesiumi tuleks võtta koos B6ga. Aga miks?

Otsa sõnul aitab nii magneesium kui B6 lihaskrampide vastu ja kui on juba ühe defitsiit, siis on suure tõenäosusega ka teise. B6-vitamiini saamiseks võiks menüüsse lisada näiteks banaani, kartulit, kanafileed või pistaatsiapähkleid. Rohkem infot B6 kohta leiad siit.

Mis juhtub, kui võtta igaks juhuks? 

Otsa sõnul on magneesiumit ja B6 raske üle annustada ja suure tõenäosusega n-ö igaks juhuks võtmisega organismile liiga ei tehta. Seega – kui alustad sportimist, jood palju kohvi ning ei söö mitmekülgselt, võta seda paar kuud pigem ilma analüüsi tegemata.

Ehk enesetunde küsimus – kui tunned, et soovid juurde võtta, siis võib võtta, kuid see ei pruugi avaldada mingit mõju. Kui kahtlustad, et organismis on magneesiumi või mõne teise aine puudus, tasub kindluse mõttes alati konsulteerida perearstiga.