Hooajaline meeleoluhäire (SAD – seasonal affective disorder), mida nimetatakse ka hooajaliseks depressiooniks, on teatud tüüpi depressioon, mis kipub ilmnema kindlatel aastaaegadel – tavaliselt sügisel ja talvel, kui päikesevalgust on vähem. Psühholoog ja vaimse tervise ekspert Rainer Mere jagab nõuandeid, kuidas hooajalise depressiooni korral ennast aidata.

Tume pilv, mis käib kannul

“Kujutage ette olukorda, kus ärkate hommikul üles, olles justkui valmis päevaga alustama, kuid hooajaline depressioon on ootamas, mis justkui tuleb ja mässib Teid üleni sünge teki sisse.”

Rainer Mere sõnul on hooajaline depressioon inimese jaoks eriti ebamugav, sest kui vihma eest saab põgeneda kuiva ruumi peitu, siis selle seisundi puhul kimbutab vihmapiiskade asemel hoopis letargia, tohutu soov ennast kerra keerata ja alles kevadel talveunest ärgata. “SAD on justkui nagu pilv – umbes selline, nagu meil siin ikka novembrikuus neid taevas leidub, ning käib päevast päeva Teie kannul, kuhu iganes sammud ei läheks,” kirjeldab ta.

Hooajalist depressiooni esineb igas vanuses inimestel, kuid tavaliselt algab see noores täiskasvanueas. Kuigi naistel diagnoositakse SADi sagedamini kui meestel, võivad meeste sümptomid olla raskemad. “Hooajalise depressiooni tekke põhjuseks võib olla geneetiline eelsoodumus. See tähendab, et suurem risk võib olla inimestel, kelle perekonnas on esinenud depressiooni või SAD-i,” tõi Mere välja.

Päikesevalguse puudumine mängib olulist rolli

Hooajalise depressiooni (SAD) kindlaid tekkepõhjuseid pole psühholoogi sõnul suudetud seni veel leida. Küll aga on teada mõningad aspektid, mis on selle esinemisega seotud – näiteks mõjutab avaldumist asukoht ja aastaaeg.

“SAD on sagedamini levinud kohtades, kus on pikad talveööd ja lühemad päevavalgusajad – eelkõige on see iseloomulik maakera põhjapoolusele. Ekvaatori lähedal asuvates riikides, kus päevavalguse kestus on aastaringselt suhteliselt püsiv, on SAD vähem levinud,” sõnas ta.

Kuivõrd vähenenud kokkupuude päikesevalgusega võib põhjustada melatoniini tootmise häireid, mis omakorda reguleerib inimese une-ärkveloleku tsüklit, võivad häired melatoniini regulatsioonis omakorda olla seotud SAD-i tekkega. Siiski mängib olulist rolli ka neurotransmitter nimega serotoniin. “Kuna vähene päikesevalgus mõjutab ka serotoniini taset ajus, seostatakse selle tasakaalustamatust samuti depressiooniga,” märkis psühholoog.

Hooajalist depressiooni esineb ka kevadeti ja suvekuudel

Ehkki põhjuseid, miks hooajaline depressioon avalduda võib, on väga palju erinevaid, ei avaldu see teadupärast kõigil, kes elavad vähese päikesevalgusega eluoludes. Samuti tuleb ehk paljudele üllatusena, et hooajaline depressioon ei ole iseloomulik vaid sügisele või talvele, vaid võib avalduda ka kevadel ja varasuvel. “Küll aga esineb seda kevadel ja varasuvel 6–7 korda harvemini kui talvekuudel,” lisas psühholoog.

Sümptomitelt on hooajaline ja kliiniline depressioon võrdlemisi sarnased – kaebusteks on sageli vähene energia, ärrituvus, muutused söögiisus ja unehäired. “Samas seisneb üks oluline erinevus selles, et kui hooajaline depressiooni sümptomid esinevad just sügis- ja talvekuudel, siis kliiniline depressioon võib avalduda aastaringselt ja ei ole niivõrd sõltuv ilmastikust.”

Oluline on rõhutada, et täpse diagnoosi saamiseks on kindlasti tarvis vaimse tervise spetsialisti. “Kui kellelgi esineb depressiooni sümptomeid, olenemata aastaajast, on professionaalse abi otsimine hädavajalik, et saada asjakohast ravi,” toonitas psühholoog.

Mida teha, kui kahtlustad endal (hooajalist) depressiooni?

Esmalt võiks alustada iseendast ja teha väike enesereflektsioon. “Näiteks on hea mõte pidada lühikest aega päevikut ja sinna kirja panna päevade jooksul kogetud emotsioonid. Mõistlik on ka hinnata, kas on varasemaga võrreldes toimunud mingeid muutusi meeleolus, energiatasemes ja igapäevases eluga toimetulekus,” soovitas Mere.

Oma tundeid ja mõtteid võiks jagada sõprade või pereliikmetega – see võib olla inimesele väga vabastav tunne. “Oluline, et inimesed, kelle poole olete otsustanud pöörduda, oleksid mõistvad ja toetavad,” sõnas ta.

Samuti tuleks hinnata ja vajadusel muuta oma elustiili. Mõtle järgmistele küsimustele:

• Millised on igapäevased harjumused?
• Kas toitud tervislikult?
• Kas saad täis oma 7–8 tundi ööund?
• Kas suhted on tervislikud ning küllaldased?

Väga oluline on seada enese eest hoolitsemine prioriteediks. “Leidke iga päev vähemalt üks tegevus, mis pakub rõõmu või on rahustava toimega. Leidke aega, et ennast poputada!” julgustas psühholoog.

Kuna SAD-i puhul on oluline suurendada kokkupuudet loodusliku valgusega, tuleks päikesepaistelise ilma korral leida võimalus veeta aega õues. “Kui novembrikuusse viskab mõne haruldasema päeva, kus pilvi taevas pole ning päike paistab, siis soojad vammused selga ja õue!”

Kui nendest soovitustest pole abi, tasuks kindlasti pöörduda tervishoiutöötaja poole. “Esimene variant võiks olla oma perearst, kes siis vajadusel määrab ravi või suunab edasi vaimse tervise spetsialisti poole (näiteks psühholoog, psühhiaater, vaimse tervise õde). Kindlasti võiks kaaluda psühholoogi juurde pöördumist.”

Abi otsimisest võiks mõelda kui oma vaimsete lihaste treenimisest – vaimsete jõutreeningutega aitab järjel püsida personaalne terapeut. “Abi saamiseks on vajaliku ressursid olemas ja kättesaadavad, tuleb vaid teha omapoolne esimene samm,” sõnas Rainer Mere lõpetuseks.