Kui aastaid peeti stressi pigem mõõdukaks südame-veresoonkonna haiguste riskiteguriks, siis tänaseks on sellest saanud terviseprobleemide ennetamise vaates üks olulisemaid küsimusi. Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog dr Margus Viigimaa kinnitab, et väga paljud patsiendid kannatavad küll kroonilise stressi all, kuid leiavad endas tõukejõu kahjulike harjumuste murdmiseks alles siis, kui esimesed tervisemured juba tekkida on jõudnud.
Stressi rolli pole alati tähtsustatud
Dr Viigimaa sõnul mängib stress kui riskitegur väga olulist rolli erinevate südame-veresoonkonna haiguste ja sümptomite väljakujunemisel. Siiski pole stressi rolli alati samal viisil tähtsustatud – arenenud riikides läbiviidud uuringutes täitis stress vaid mõõdukat kõrvalosa.
“Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides polnud stressi osakaal varem kuigi suur. Küll aga toimus 20–25 aastat tagasi murrang, kus stressist sai just kõrgema stressitasemega Ida-Euroopa riikides läbiviidud uuringute tulemusena tõepoolest oluline kardiovaskulaarsete haiguste riskitegur,” sõnas ta.
Et Euroopa Liidu tasandil on seatud eesmärgiks luua igale inimesele eeldused ja tingimused, mis võimaldaksid tal elada südame- ja vereoonkonna haigusteta vähemalt 65. eluaastani, on dr Viigimaa sõnul näha, et Eesti on selle väljakutse nimel tänaseks väga palju pingutanud.
“Kardiovaskulaarne suremus oli kuni 65-aastaste seas Eestis kõige kõrgem 1994. aastal, mil kogu regioonis toimusid väga suured sotsiaalmajanduslikud muutused – pärast seda on suremus langenud üle 70%. Seega on olukord tänaseks kindlasti väga palju positiivsem kui 90ndatel,” kinnitas kardioloog.
Millal saab positiivsest stressist krooniline stress?
Dr Viigimaa sõnul on inimese tervisele hakkaval negatiivsel stressil kaks staadiumit – nii võib paljudele eestlastele paraku tuttavast kroonilisest stressist areneda välja raskem staadium ehk läbipõlemissündroom. Igasugune stress saab aga sageli alguse ohutust ehk positiivsest stressist.
“Kui inimesel on elus parasjagu käsil väga töine ja tempokas periood, mille käigus ta areneb väga palju ja saavutab soovitud eesmärke, on tegemist positiivse stressiga. Küll aga võib sellise töötempo jätkumine pikema aja vältel end ammendada ning asenduda kroonilise ehk negatiivse stressiga. See jõuab paljudel juhtudel kahjuks läbipõlemissündroomini, mida iseloomustab füüsiline väsimus, emotsionaalne kurnatus ja aju kognitiivse funktsiooni (nt mälu) häired,” tõi dr Viigimaa välja.
Ehkki negatiivne stress saab sageli alguse ületundidest ja/või probleemidest töökaaslaste või -ülesannetega, esineb sageli ka perekondlikest muredest tingitud kroonilist stressi – seega pole südamega seotud tervisemured võõrad ka inimestele, kelle jaoks tööelu stressi ei valmista. “Kroonilise stressi puhul tõuseb inimese vererõhk ja halva kolesterooli tase ning võivad tekkida südame rütmihäired. Just kõrgenenud vererõhk ja südame vahelöögid on kaks peamist põhjust, miks noored inimesed minu vastuvõtule satuvad,” kirjeldas kardioloog.
Samuti on kroonilisel stressil leitud seos südame isheemiatõvega, teist tüüpi diabeedi, depressiooni, kaalutõusu ja paljude muude elustiili puudutavate teguritega, mis omakorda moodustavad justkui nõiaringi, kust väljapääsemiseks tuleb teistel osapooltel sekkuda.
Suured erinevused nii eestlaste ja rootslaste kui ka meeste ja naiste vahel
Et kroonilise stressi seljatamisel tõuseb päevakorda inimese elustiil ja uskumused oma tervise kohta, kinnitab ka sel aastal Tartu Ülikoolis kaitstud Sirje Sammuli doktoritöö, kus võrreldi Tartu ja Stockholmi elanike tervisenäitajaid ning nende muutuseid 13-aastase jälgimisperioodi jooksul.
“Uuringu alguses oli kõige suurem erinevus eestlaste ja rootslaste vahel üldise elukvaliteedi ja kroonilise stressi näitajates, aga ka tervislike eluviiside rolli tähtsustamises: rootslased uskusid eestlastest rohkem, et saavad ise midagi oma tervise heaks ära teha,” kommenteeris doktoritööd juhendanud dr Viigimaa. Need erinevused on aastatega muutunud oluliselt väiksemaks.
Siiski näeb kardioloog suurt erinevust ka Eesti meeste ja naiste terviseteadlikkuses ja -käitumises – nimelt jõuavad naised arsti vastuvõtule meestest kiiremini. “Sageli on just naine see, kes meessoost elukaaslase või abikaasa arsti vastuvõtule viib – terviseteadlikkus ja -käitumine on Eesti naistel väga palju paremas seisus.” Kuid viimase viie aasta jooksul on dr Viigimaa sõnul näha positiivset trendi ka meeste seas.
“Õnneks võib näha, et järjest rohkem leidub noori mehi, kes on väga terviseteadlikud, käivad personaaltreeneriga jõusaalis, liiguvad regulaarselt ja jälgivad oma toitumist. Oleme Rootsile tasapisi järele jõudmas, kuid pikk tee on veel minna,” lisas ta.
Kunagi pole liiga hilja elustiili muuta
Kuna krooniline stress puudutab väga suurt hulka Eesti elanikkonnast, peitub dr Viigimaa sõnul võti just tervislike eluviiside järjepidevuses. Ehkki nende tegurite tähtsust pealtnäha justkui teadvustatakse, leiavad paljud inimesed eneses motivatsiooni elustiili muutmiseks alles siis, kui esimesed tervisemured või sümptomid juba ilmnenud on.
“Kindlasti peaksid eestlased rohkem magama, tervislikumalt toituma, pakkuma kehale treeningut ja liikumist – need on stressi maandamisel kõige paremate tulemustega tegurid. Paraku näen vastuvõttudel igapäevaselt, et väga paljud patsiendid elavad pideva kroonilise stressiga ning seni, kuni inimestel kaebusi pole, ongi raske teadvustada, et organism ja tervis ei kesta igavesti,” sõnas ta.
Heasse tervisesse investeerimist võiks dr Viigimaa sõnul alustada võimalikult varakult ehk juba siis, kui haiguste peale veel ei mõelda. Siiski ei tähenda see sugugi, et esimese nooruse seljatamisel oleks liiga hilja elustiili muuta.
“Kui vaadata, mis on kõige viljakam iga südame-veresoonkonna haiguste riskitegurite ohjeldamiseks, siis mehed võiksid ohjad enda kätte haarata 30–50-aastaselt, naised 40–60-aastaselt. Mida varem, seda parem: alates 30ndatest eluaastatest algab aeg, kus igaüks saab väga palju positiivset oma tervise heaks ära teha,” kinnitas dr Margus Viigimaa.
