Vaikivate laste kõnekad kunstiteosed

„On mitmeid põhjuseid, miks ohvrid vaikivad. Esiteks on neil keeruline traumast rääkida häbitunde tõttu, sest see on intiimne teema. Lisaks on neid selle juures ka ähvardatud ja väärkohtleja poolt sisendatud, et keegi neid ei usu. Ja nõnda lähebki inimene lukku ja ei räägi juhtunust kellelegi,“ avab Helen sünge teema tagatausta.

Seejuures tõdeb kogenud psühhoterapeut, et seksuaalne väärkohtlemine on äärmiselt varjatud kuritegu – kui tavapärane vägivald jätab endast maha näiteks sinika lapse silma alla, siis seksuaalset väärkohtlemist ei reeda tihtipeale väliselt mittemiski.

„Seda on ühe inimese sisemaailma jaoks nii palju, mis kõik on valesti ja valus ja raske. Ja vaikimine on nende psühholoogiline kaitse,“ tõdeb Helen. „Sellistel juhtudel ongi hea alustada kunstist – laps tuleb siia, valib värvid või materjalid ja teeb seda, mida ta teha tahab ning jõuab ka lõpuks läbi nende kunstiliste tegevuste oma traumani. See on tema sisemaailmast välja joonistatud või meisterdatud ja siis vaatame seda ning leiame koos need sõnad ja tunded. Nõnda on lihtsam juhtunust rääkida, kui see on temast väljaspool.“

Seejuures on oluline, et laps avaks oma sisemaailma just nii, nagu ta ise on parasjagu valmis sellest rääkima. Seega psühholoogina Helen lapsi nende tegevuses otseselt ei suuna, vaid jälgib, mida ja kuidas nad teevad ning milliste emotsioonidega nad tehtut kirjeldavad ja mida rääkimata jätavad. Üks pilt kannab tema sõnul edasi tohutult palju infot, alustades sellest, milline on materjalide ja värvide valik, lõpetades looga, mille laps pildi juurde räägib.

Väärkohtlemine lõhub lapse täielikult

Väga raske trauma puhul on äärmiselt oluline mõista just seda, milline on lapse enesehinnang. Helen toob näiteks ühe 10-aastase tüdruku juhtumi. Kui muidu kunstikoolis käiv piiga oli väga avatud ja loominguline, siis pärast seksuaalset väärkohtlemist oli tüdruk täiesti lukus – muidugimõista ei tahtnud ta juhtunust rääkida, lisaks aga ei suutnud ta ennast enam ka kunstiliselt väljendada. Nõndaks valis ta teraapias esmaseks tegevuseks mandalate värvimise ning oli seejuures ebakindel isegi „õige“ värvi valimisel. 

„Läksime täiesti algusesse tagasi – iga tema kriips oli kriitika all. Ta ei saanud enda seest seda õiget ja head vastust, mis on hea värv ja mis siia sobib. Tema sisemaailm oli nii puruks, et sealt ei tulnud tema enda valikutele tuge,“ kirjeldab psühholoog ühe lõhutud hinge valusat lugu.

Nõnda mindigi üheskoos kunstiteraapias väikeste-väikeste sammudega edasi, kuniks lõpuks suutis piiga taas joonistada ja maalida niisamuti suurelt nagu ta seda varemgi oli teinud. „Selline trauma ikkagi lõhub inimese seest täiesti ära, see teeb lapse täiesti katki – sa ei saa pärast sellist ränka juhtumit jätkata sealt, kus sa varem olid,“ tõdeb Helen valusalt. 

Psühhoterapeut laseb kogetu endast läbi

Kogenud psühhoterapeudina teab Helen, et ka kõige keerulisemad olukorrad lahenevad ühel päeval. Seejuures märgib ta, et psühhoterapeut peab olema valmis laskma endasse kogu lapse kogetud õuduse või lastekeeles öelduna kõik need „prügimõtted“. 

„Ainult nii saab inimest kõige paremini aidata, kui lased endasse kõik need mustad-halvad prügimõtted ja hakkad nõnda olukorda läbi töötama, mõistes, et seda on võimalik ära lahendada. See on teraapias äärmiselt oluline, et su väike klient tunneb, et sinu sees on teadmine ja lootus, et kõik saab korda. See annab lapsele kindlustunde, kui ta mõistab, et mul on olemas need tööriistad ja teadmised ja mõtted, kuidas saame edasi liikuda.“

Seejuures tunnistab Helen, et nii raskete klientidega töötades iseenda vaimse tervise hoidmiseks ainult füüsilise ja vaimse poole tasakaalus hoidmisest ei piisa. Lisaks ohtrale liikumisele ja värskes õhus viibimisele tuleb tal pidevalt psühholoogina ka iseendaga tegeleda ja ka ise teraapias käia, et psüühika korras hoida.

Ja Helenil on veel üks nipp – väga raskete juhtumite korral suhtleb ta maailma tipptasemel superviisoritega, kes teda kuulavad, peegeldavad tema mõtteid talle tagasi ja aitavad juhtumeid selgemaks mõelda. Ühtlasi on see ka nagu jagatud koormus ehk supervisioonist on Helenile erakordselt palju kasu nii psühholoogilises kui ka tööalase arengu mõttes.

Hääletud appikarjed vajavad tähelepanu

President juhtis tunnustusüritusel peetud kõnes tähelepanu, et liiga paljud täiskasvanud meie ümber vist ei taju veel kohustust teavitada abivajavast lapsest. „Kuidas muidu saab lastega töötavate isikute kohta levida nii-öelda avalikke saladusi ning kuidas muidu on võimalik, et ahistamisest või väärkohtlemisest kuuldes lipsab nii mõnegi täiskasvanu huulilt mõte, et see noor, see laps ikkagi ju kuidagi ise … nagu tahtis?“ küsis president.

Helen tõdeb, et presidendi välja toodud mõtted olid väga õiged ja puudutasid ühiskonna valupunkti. Psühhoterapeudigi sõnul on äärmiselt oluline mõista, et vastutus langeb just täiskasvanutele.

„Laps ei saa iseennast aidata rohkem, kui et ta annab endast märku. Ja laps annab märku oma kogemustest läbi käitumise,“ sõnab Helen. „Kui laps hakkab käituma ühtäkki tavapäraselt kardinaalselt erinevalt – näiteks rõõmus ja aktiivne laps muutub endassetõmbunuks või vaikne laps muutub agressiivseks –, siis see ongi märguanne, et ta on midagi kogenud. Ja täiskasvanu kohustus on seda märgata ning, nagu presidentki ütles, meil on kohustus anda teada abivajavast lapsest.“

Helen rõhutab, et võtmesõnaks ongi just muutused lapse käitumised, millest tuleks välja lugeda abipalved. Teinekord võib sellele viidata ka näiteks oma eale sobimatu sõnavara kasutamine. Või kui laps räägib ootamatul viisil seksuaalsusega seotud asjadest, siis see on kindel punane häirekell, mida ei tohi jätta tähelepanuta. Alati ei pea laps olema kogenud väärkohtlemist – käitumist mõjutavad ka näiteks netiavarustest nähtud sobimatud videod, mis samuti jätavad oma jälje, millega tuleb tegeleda. Ja teinekord on põhjus palju süngem … Teate isegi. 

Niisiis, kui lapse käitumine tundub veider ja imelik või tema olek on ootamatult muutunud, tasub koheselt spetsialistiga nõu pidada, helistades näiteks lasteabi telefonile 116 111.

Teeme nüüd kõik lastele pai iga päev, mitte ainult korra aastas. Ja märkame neid hääletuid appikarjeid enda ümber. Ja ärme normaliseeri väärkohtlemist ei täna ega eile.