Igal aastal jõuab ohtlikke jäätmete kogumiskohtadesse ligi 24 tonni ravimijääke ja vähemalt sama palju ravimijäätmeid jääb kogumiskohta viimata ning need visatakse kas prügikasti või tualettpotti. Miks ei tohi seisma jäänud ravimeid kodustes tingimustes hävitada ning kuhu need siis viia, arutleb Tartu Ülikooli proviisoriõppe üliõpilane Hanna Marta Nellis.
Uurimistöös „Tsiprofloksatsiini mõju bakterite üldarvule sünteetilise reoveepuhastuse mudelsüsteemis“ vaatlesin, kuidas mõjutab antibiootikum tsitrofloksatsiin reoveepuhastuses kasutatavaid baktereid. Lisaks bakterile, mis peaks reovett puhastama, läks söötmetel kasvama ka 14 „võõrast“ bakterit, mida algselt katseseadmesse ei lisatud. Nähtus, et antibiootikumidega reovees kasvas bakterite arvukus ning esile kerkisid bakterid, mis ei toetanud reovee puhastamist.
Siin on mitu varianti. Üks variant on, et tualettpotti visatud ravim satub esmalt reovette, sealt edasi reoveesettesse ja heitvette. Heitvesi jõuab välja pinnavette, kus kasvavad taimed ning mida söövad loomad ja linnud. Sealt edasi jõuab see ringiga inimese toidulauale. Teine variant on, et heitvesi jõuab põhjavette ja me joome ravimitega saastunud vett ning kolmas võimalus on, et ravimijäägid jõuavad meieni näiteks kala süües.
