Iga inimese antikehade kooslus on unikaalne

Kalda ütles, et iga inimese antikehade kooslus on unikaalne ning sarnaste antikehade kooslusega inimesi leidub üliharva, mistõttu ei saa järeldada, et kahel inimesel, kellel on sama hulk antikehi, on immuunkaitse võrdne. „Samuti peab arvestama sellega, et aja jooksul antikehade tase veres langeb, ja see, kui palju see langeb, on individuaalne ja sõltub inimese vanusest ning kaasuvatest haigustest,“ lisas Kalda.

Antikehadel põhinev immuunvastus, sh ka antikehatestiga mõõdetavad antikehad tekivad tavaliselt 10-21 päeva jooksul pärast COVID-19 haigusesse nakatumist. Seepärast ei sobi antikehade test COVID-19 ägeda haiguse diagnoosimiseks, seda kasutatakse eelkõige haiguse läbipõdemise fakti tuvastamiseks.

Antikehad tekivad ka pärast vaktsineerimist – vaktsiiniga kehasse sattunud viiruse eluvõimetule osakesele reageerides hakkab meie keha tootma antikehasid ning õpib tuvastama ja neutraliseerima päris viirust. „Kui palju antikehasid vaktsineerimise tulemusel verre tekib, on taaskord väga individuaalne ja samamoodi, nagu peale põdemist, väheneb ka pärast vaktsineerimist antikehade hulk aja möödudes,“ ütles Kalda.

Mälurakud kaitsevad meid raske haigestumise eest pikalt

Seetõttu ei saa vaktsiin ega haiguse läbipõdemine kaitsta meid nakatumise eest kogu eluks. „Kui näiteks inimesel on juba antikehade tase langenud ja ta puutub kokku suure hulga viirusega, võib ta ikka haigestuda. See on ka põhjus, miks palutakse ka vaktsineeritutel maske kanda ja muudest reeglitest kinni pidada,“ selgitas Kalda.

Samas, vaktsineeritud inimese haigestumine on suure tõenäosusega palju kergem ning risk sattuda haiglasse on palju kordi väiksem kui neil, kes vaktsineeritud pole. „Inimorganism jääb tänu luuüdis pesitsevatele mälurakkudele raske haiguse eest kaitstuks ka pikka aega pärast vaktsineerimist,“ lisas Kalda.

Uuringud on näidanud, et pärast vaktsiinidoosi saamist hakkab antikehade hulk organismis tublisti tõusma, jõuab lakke umbes nädal pärast teist doosi (erinevate vaktsiinidega veidi erinevalt) ning hakkab seejärel järjest allapoole tulema. Umbes kuus kuud pärast teise doosi manustamist on antikehade hulk jõudnud umbes samale tasemele kui pärast esimest doosi.

„Peame arvestama ka sellega, et osadel inimestel, näiteks immuunpuudulikkusega patsienditel, ei pruugi üldse tekkida vaktsineerimise järgselt piisavas koguses antikehi ja seetõttu ei ole nad kaitstud haiguse raske kulu eest,“ ütles Kalda.

Korduvvaktsineerimine tugevdab immuunsust

Antikehade suuremad hulgad veres annavad kindlasti parema kaitse kui väiksemad, aga hetkel ei oska arstid ja teadlased numbriliselt tõlgendada, kui suur see hulk peab olema, et pidada kaitset väga heaks. Keerulisemaks teeb olukorra ka see, et erinevad määramismeetodid näitavad väga erinevaid numbreid ning need ei ole alati võrreldavad.

„Isegi, kui inimese kehas on endiselt olemas teatud antikehade tase vaktsineerimise või läbipõdemise tulemusel, on korduvvaktsineerimine ohutu ja vaid tugevdab inimese immuunsust. Inimesel tekib lihtsalt rohkem antikehi ning tõenäosus, et nende seas on rohkem selliseid, mis suudavad viirust efektiivselt tõrjuda, on kõrgem,“ ütles Kalda.

Uuringud kinnitavad, et tõhustusdoos annab väga hea kaitse korduva nakatumise ja haigestumise eest. „Praeguseks on teada, et uus SARS-CoV-2 omikrontüvi levib märkimisväärselt kiiremini kui deltatüvi ning parim kaitse omikroniga nakatumise vastu on inimestel, kes on saanud tõhustusdoosi või kes on COVID-19 läbi põdenud ning saanud lisaks ka vaktsiinidoosi,“ kinnitas Kalda.