Ida-Viru Keskhaiglas kinnitas neuroloogiaosakonna vanemarst Katrin Põld, et mehel on insult. “Ta selgitas mulle väga arusaadavalt, millised probleemid haiguse ajal tekivad ning milliseid ravimeid tuleb kiiremaks rehabilitatsiooniks võtta ja milliseid protseduure teha,” räägib Sergei.

Pikk taastusperiood

“Insuldi järgselt tekkisid mul kõnehäired, üks silm nägi halvasti, parema käe ja jala funktsioonid olid häirunud,” kirjeldab Sergei. Pärast insulti läks mees Haapsalu neuroloogiakeskusesse taastusravile, kusjuures harjutusi tuli aktiivselt teha ka iseseisvalt.

“Individuaalselt töötas minuga füsioterapeut – töötasin erinevatel käte- ja jalalihaste arendamisele mõeldud treeningseadmetel. Suuremat tähelepanu osutati insuldijärgselt rohkem kahjustada saanud poolele,” räägib mees. Kaks korda nädalas tuli käia ka logopeedi juures, lisaks arendada iseseisvalt oma kõnet.

Harjutuste iseseisvalt tegemine mehele probleeme ei valmistanud. “Kui näed selliste harjutuste tulemusi, teed neid meeleldi ka järgmisel päeval. Kui aga täita seejuures kõiki arsti ettekirjutusi, on ka tulemus kiire tulema. See omakorda mõjub sinu füüsilisele ja psühholoogilisele tervisele,” kinnitab Sergei ja sõnab, et pärast aastast rehabilatsiooni oli seisund juba märgatavalt parem.

Nüüd tuleb vähem stressata

Paraku tuli 2021. aastal Sergeil üle elada ka korduvinsult.

“Arvan, et üheks põhjuseks oli asjaolu, et katkestasin verd vedeldavate ravimite võtmise. Alguses võtsin aspiriini, kuid sellest hakkas valutama magu. Palusin perearsti asendada tabletid teistega, kuid perearst saatis mind neuroloogi nõustamisele, kelle vastuvõtule oli tol ajal väga raske saada. Ja nii tekkiski vahe ravimite võtmises,” tunnistab mees. “Teise võimaliku põhjusena võiksin nimetada stressi – meie igapäevaelu juures ei saa sellest kahjuks ei mööda ega üle.”

Teise insuldi järgselt suunati Sergei Kohtla-Järvele nädalasele rehabilitatsiooniprogrammile. Ja rehabilitatsiooniprotsess jätkub siiani. “Mõistan, et tervis ei saa kunagi olema endine. Vaatamata kõigele aga aitas rehabilitatsioon mul enam-vähem aktiivse eluviisini jõuda. Täna suudan normaalselt käia, töötada parema käega, muuhulgas klaviatuuril trükkida. Suudan ise riietuda, kuigi jah, vahest on raske kummarduda ja jalatseid nöörida, siis tuleb appi abikaasa,” räägib ta.

“Elame koos abikaasaga. Võib öelda, et pidevat hooldust ma ei vaja, kuigi teadvustan temapoolset abi: abikaasa jälgib minu ravimite võtmist, koos käime jalutamas ja püüame vähem närveerida. Elu on küll muutunud, kuid ei ole peatunud.”

Tunnikene hommikuvõimlemist on nüüd Sergei jaoks igapäevaselt hädavajalik – kuniks hommikune liikumine ja näomassaaž tegemata, säilib ka parema kehapoole nõrkus. Lisaks püüab mees teha kergeid jalutuskäike – korraga suudab ta jalutada umbes 1-2 kilomeetrit, seejärel tuleb veidi puhata ja saab jalutuskäiku jätkata.

Enne esimest insulti töötas Sergei erinevate lastele ja invaliididele suunatud sotsiaalprogrammidega. Täna jätkab ta endiselt seda tööd, kuid juba väiksema koormusega.

Sergeiga vestles Ida-Viru Keskhaigla insuldiprojekti õde Julia Kozlova.