Kõige asjakohasem tundus kevadperioodil USA-s hospitaliseeritud noorte COVID patsientide ülevaade (Cunningham JW). 18-34aastased moodustasid kirjeldatud piirkonna kõikidest haiglasse sattunutest 5 protsenti, neist 21 protsenti vajas intensiivravi, 10 protsenti aparaadihingamist. 2,7 protsenti suri ja 3 protsenti ei pääsenud mitte koju, vaid vajasid edasist hooldust.
Uuringust olid välja jäetud rasedad, kellel mõne uuringu andmeil võib olla risk COVID-i raskemaks kuluks. Uuritute hulgas läks kehvemini, nagu ka teistes eagruppides teada, ülekaalulistel ja mõne kaasuva tõvega inimestel. Aga sugugi mitte kõigil haiglasse sattunutel ei olnud selgeid riskifaktoreid.
Haiglasuremus 2,7 protsenti, mida selles uuringus kirjeldati, on umbes kaks korda kõrgem kui näiteks südameinfarkti puhul selles eagrupis.
Teine, eelretsenseerimata prospektiivne vaatlusuuring (Dennis A) meenutab, et oleme võib-olla liialt keskendunud suure riskiga patsientide tüsistuste kirjeldamisele ja jätnud tähelepanu alt välja nn long COVID-i, mida Eesti ajakirjanduski on pisut kõneks võtnud. (Kaugtüsistustega koroonaviiruse põdemise ja geenide seostest saad lugeda artiklist siit.)
Uuring kirjeldab mitme organsüsteemi kahjustusi noortel ja väikese riskiga inimestel, kellest vaid 18 protsenti olid olnud haiglaravil, ent kellel haiguse ägeda perioodi möödudes jäi mõni haigusnäht püsima. 70 protsendil neist leiti 4 kuud pärast esmast haigestumist ühe või enama organi talitluse häireid.
Uuring ei pretendeeri lõplikele järeldustele, aga viitab, et intensiivravi vajav äge haigus ei ole COVID puhul ainus probleem.
Jutu mõte on, et lisaks altruistlikele kaalutlustele võib noortel olla vaktsineerumiseks muudki põhjust.
