Ravimiamet kirjutab, et praegu kasutusel olevate vaktsiinide (komponent-, inaktiveeritud ning nõrgestatud elusvaktsiinid) puhul viiakse organismi juba valmis antigeen, mille meie organism kui võõra ära tunneb ja selle vastu imuunvastuse algatab.

Ravimiameti bioloogiliste preparaatide osakonna spetsialist Pille Säälik selgitab, et see lõpeb haigustekitaja vastaste spetsiifiliste antikehade ning immuunrakkude tekkega, mis nakkusega kokkupuute korral organismi kaitsevad.

mRNA vaktsiinid ei sisalda aga mitte valmis antigeeni, vaid informatsiooni-RNAd (ingl messenger RNA – mRNA). Sellel oleva info põhjal sünteesib organism ise antigeeni, SARS-CoV-2 puhul on selleks enamasti viiruse ogavalk. Uut ja vana tüüpi vaktsiini võib seega võrrelda justkui retsepti ja valmis toitu.

mRNA tootmine on kiirem

Säälik ütleb, et võrreldes valguga on mRNA lihtsam molekul ja seetõttu on mRNA tootmine üldistatult võttes kiirem kui seni kasutusel olevate vaktsiinide tootmine.

Idee mRNA põhistest vaktsiinides on tegelikult juba aastakümneid vana ning seda tüüpi vaktsiine on ka erinevate nakkushaiguste puhul kliinilistes uuringutes testitud. Inimkasutusse pole neist erinevatel põhjustel siiski siiani ühtegi jõudnud. Võib loota, et praeguseks on tehnoloogia areng seda võimaldamas.

Mis on kiirendanud mRNA vaktsiinide arengut?

Ravimiamet toob välja ka peamised tegurid, mis on mRNA vaktsiinide arengut kiirendanud.

• mRNA eluiga rakus sõltub paljudest teguritest, kuid reeglina lagundatakse see väga kiiresti. Tavaolukorras on mRNA lagundamise kiiruse reguleerimine üks viis, kuidas organismis vaja minevate valkude kogust reguleerida. COVID-19 vaktsiini kontekstis tähendab see, et kiirelt laguneva mRNA põhjal ei jõua organism piisavalt viiruse valku ehk antigeeni toota. Seetõttu ei ole ka tekkiv immuunvastus piisav. Vaktsiini koostises oleva mRNA kiirele lagundamisele on leitud lahendus stabiilsemate mRNAde väljatöötamise kaudu.
• Biokeemilises mõttes looduslik, kuid teisest organismist pärit mRNA võib algatada väga tugeva mittespetsiifilise põletikuvastuse, kuid ka sellele probleemile on teadlased mRNA ehitusüksuste keemilise muutmise kaudu lahenduse leidnud. Käimasolevad kliinilised uuringud, kus tõsiseid kõrvaltoimeid mRNA vaktsiinidega on ilmnenud vähe, lubavad eeldada meetodi töökindlust. Teisalt pole looduslike mRNAde poolt algatatud tugevam mittespetsiifiline immuunvastus samuti alati halb, sest see põhjustab ka tugevama spetsiifilise immuunvastuse. Analoogsel eesmärgil kasutatakse vaktsiinides adjuvante. 
• Samuti on arenenud lipiidsete nanoosakeste tootmise tehnoloogia. Mitmes arenduses kaugemale jõudnud vaktsiinis pakitakse mRNA rasvamullikesse (lipiidne nanoosake) ja see moodus võimaldab vaktsiini koostises olevat mRNAd stabiliseerida ja suuremal kogusel mRNA-l rakku jõuda.
• Lisaks on mRNA põhiste vaktsiinide kiiret arendust soodustanud hetk, kus me praegu elame – uut vaktsiini on väga kiiresti vaja. Ülemaailmse väga suure vajaduse tõttu on suunatud vaktsiiniarendustesse palju avalikku raha, mistõttu tehnoloogia arendusse ja testimisse on panustatud väga palju aega ja inimressurssi. Seega on mRNA põhiste vaktsiinide kiire arengu võimaldamiseks kokku sattunud mitmed tegurid. Väga paljut paraku veel ei teata – näiteks kui kauakestva immuunsuse mRNA põhised SARS-CoV-2 vastased vaktsiinid tekitavad ja milline on erinevate mRNA vaktsiinide tõhusus pikema aja jooksul.

Veel kolm vaktsiini jõudis kliiniliste katsetuste faasi

Viimase kahe nädala jooksul on kolmanda faasi kliiniliste uuringu alustamisest oma SARS-CoV-2 vaktsiinikandidaatidega teatanud:

• Inovio (INO-4800, lipiidsesse nanoosakesse pakitud mRNA),
• Medicago (viiruslaadne osake CoVLP),
• CureVac (CVnCoV- lipiidsesse nanoosakesse pakitud mRNA).

Täpsema tabeli viimase kahe nädala jooksul toimunud muutustega SARS-CoV-2 vaktsiinide kliinilistes uuringutes leiab Ravimiameti kodulehelt siit. 

Toimetas Triin Raestik