Sinivetikad on tsüanobakterid, mis oma tegevuse poolest on taimplanktonid. Sinivetikates olevate toksiinide äge toksilisus inimesele on madal, ent nendega kokkupuude võib tekitada üsna ebamugavaid tervisekaebusi. Sinivetika mürgistuse võib saada nii sinivetikatega saastunud supluskohas ujudes, veesuusatades, taolise veega saunas leili visates kui ka saastunud vee joomisest.
Sinivetikamürgistusest on eelkõige ohustatud väikesed lapsed ja vanemad inimesed. Kuna loomkatsed viitavad kahjulikule toimele lootele, tuleks ka raseduse ajal eriti hoiduda sinivetikatega kokkupuutest. Seejuures tasub ka teada, et loomad on toksiinide suhtes märksa tundlikumad, kui inimesed – seega ära lemmikutki sinivetikate keskele hullama lase.
Mis viitab sinivetikamürgistusele?
Sinivetikamürgistusega seotud sümptomid on sageli ebaspetsiifilised ja võivad meenutada muid haigusnähte, näiteks mõnda viirushaigestumist. Lastel tekitavad sinivetikad tervisekaebusi märksa sagedamini, kui täiskasvanutel.
Kui 3-5 tundi pärast kokkupuudet sinivetikatega algavad seedehäired – kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine -, siis on see märk sinivetikamürgistusest. Samuti viitavad sellele 24 tunni jooksul tekkivad mitmed muud kaebused, näiteks nahaprobleemid – huulte kipitus, villid ja lööve. Samuti palavik, peavalu, nii heinanohu kui ka gripi-laadsed kaebused – ninakinnisus, nohu, kurguvalu, silmade ärritus, kõrvavalu, silma- ja kõrvapõletik. Raske mürgistuse korral tekivad kahjustused ka neerudes ja maksas.
Sümptomid kestavad tavaliselt kuni kolm ööpäeva, vahel ka nädal aega.
Kuidas mürgistuse korral käituda?