Uuringu tulemused näitavad puukidega ülekantavate haigusetekitajate märkimisväärset esinemissageduse suurenemist viimase viie aasta jooksul ning tuvastatud nakatumis-potentsiaaliga haigusetekitajate mitmekesisust.

Keskmiselt osutus 69 protsenti linnaaladelt kogutud puukidest positiivseks vähemalt ühe haigustekitaja suhtes. Kõige levinumaks osutusid riketsioosi põhjustajad (keskmiselt 39% puukidest) ning Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi põhjustajad (keskmiselt 33% puukidest).

Inimese anaplasmoosi põhjustavat bakterit Anaplasma phagocytophilum tuvastati keskmiselt 15 protsendil puukidest, neoerlihhioosi tekitajat Neoehrlichia mikurensis 12 protsendill, Borrelia miyamotoi haiguse põhjustajat 3 protsendil ning puukentsefaliidiviiruse olemasolu tuvastati 1,6 protsendil puukidest. 

Suurim nakatunud puukide osakaal avalikest kohtadest oli Rakvere Tammiku matkarajal (84,2%) ning kõige väiksem Pärnu linnas (51,8%).

Linnapuugid eelistavad elupaigana niitmata rohealasid

Kokku uuriti puukide suhtes üle 56 450 ruutmeetri rohealasid, kust koguti kokku 2830 puuki. Puuke leiti peaaegu igast valitud paigast. Puukide arvukus kõigi avalike rohealade 100 ruutmeetri kohta varieerus nullist kuni 27ni, kuid enamikus kohtades jäi puukide arvukus siiski alla 5 puugi 100 ruutmeetri kohta.

Kõige rohkem puuke linnakeskkonnas võib leida hooldamata ja niitmata rohealadelt. Seal, kus rohi on tihedalt ja madalalt niidetud, on puuke vähem või ei leidu üldse. Puugirikkad kohad, kus korjatud puukide arvukus ületas 10 puuki 100 ruutmeetri kohta, paiknesid peamiselt terviseradadel, kuid ka vähemhooldatud ning rikkaliku põõsastikuga parkides.

„Minimaalne sekkumine, avarus ning looduslik mitmekesisus on loonud puukide kõrgeks arvukuseks ideaalsed tingimused. Lisaks soodustab niitmisest keeldumine teepeenarde kinnikasvamist, mis taastab küll rohurinde liigirikkuse, kuid annab ka varju loomadele, soodustades nende populatsioonide arvukuse kasvu,“ selgitas TAI nakkushaiguste uuringute osakonna teadur Maria Vikentjeva.

Kõige puugirikkamaks kohaks osutusid minimaalse hoolduse ja inimese sekkumisega Valga Priimetsa terviserajad (26,63 puuki 100 m² kohta). Sealsed rajad on kitsamapoolsed ning peamiselt tallatud, mitte eritehnikaga rajatud ega pinnakatematerjaliga kaetud. Need tingimused on loonud puukidele soodsa elukeskkonna.

Viimasel ajal populaarsust koguv vabaõhu spordiala kettagolf on toonud kaasa rohealade aktiivse kasutuse, kuid sellega suureneb ka puugihammustuse saamise oht. Näiteks Võhma kettagolfi alal asuvad nii mänguala kui ka väike terviserada. Kettagolfi osa, mis asub avatud alal, on enam-vähem hooldatud ala, kuigi selles osas, mis ulatub metsa sisse ning hõlmab ka terviserada, oli puukide arvukus peaaegu kahekordne (vastavalt 11,3 vs. 19,3 puuki 100 m² kohta).

Enamikul juhtudest olid Eesti linnade rohealad siiski hästi hooldatud ning puugiohtu esines neis vaid vähesel määral. Väga vähese puugiarvukusega kohad olid valdavalt hästi hooldatud, rohi oli tihedalt ning madalalt niidetud, maapind oli kuiv, põõsastikke oli mõni üksik või puudusid need üldse. Parimaks näiteks oli Kilingi-Nõmme Kesklinna ja Haapsalu linnuse pargid, kus korjamise käigus ei leitud ühtegi puuki.

Kindlasti peab linnaski arvestama sellega, et kui astud niiöelda rajalt kõrvale, niitmata alale, siis on puugihammustuse saamise oht kordades suurem. 

„Kui inimesed ka ise jälgivad seda, kus nad liiguvad, on puugiohtu võimalik ka linnas vältida,“ ütles Vikentjeva ning tõi selle näiteks Kuressaare linnuse ümbruse. Linnuse ümber asuv park oli hästi hooldatud, avatud, teedega ümbritsetud ning vähese varjuga ala, mistõttu puukide arvukus seal oli väga madal. Samas vastaspoolel asuv haljasala, mille kaudu inimesed „lõikavad“ tee parki jõudmiseks, oli vastupidi suure puukide arvukusega.