Kas mRNA vaktsiin võtab keha üle ja sellega on susserdatud?

Kõigepealt – kas Pfizer/BioNTech’i ja Moderna mRNA põhised koroonaviiruse vaktsiinid on ohutud? Lühike vastus meie parima teadmise kohaselt: jah, on küll ohutud!

Kas me võime sellegipoolest olla nende suhtes paranoilised ja muretseda igasugu asjade pärast? Vastus sellele küsimusele on samuti jah.

Mis siis murelikuks teeb? Pakun välja paar asja. Näiteks kõlab mRNA vaktsiin lihtsalt kahtlaselt – mida see endast kujutab, kas ja kuidas täpselt see mu keha üle võtab?

Või siis tundub kummaline see, et vaktsiin jõudis turule vähem kui aastaga. Näiteks rotaviiruse vaktsiinile müügiloa saamine võttis aega 15 aastat, gripivaktsiini aga uuriti lausa 28 aastat. Raudselt on ametnikud koroonaviiruse vaktsiiniga susserdanud ja ohutust ei ole tõsiselt võetud!

Räägime veidi mõlemast. Kõigepealt mRNA. Me kõik teame, et meie nö pärilikkusaineks on DNA – pika nimega molekul, mida graafikutel kujutatakse triibulise liivakella või vinti keeratud harfina. Kuidas DNA-st saab kõik meie eluks vajalik? Siin tulebki mängu mRNA – “messenger” ehk sõnumikandja RNA.

Selleks, et keha teaks, milliseid orgaanilisi tooteid teha, loeb ta nii-öelda restepti DNA pealt. Ent, kuna pidev DNA lahtiharutamine on ebaefektiivne, toodab keha DNA “sõnumikandjaid”. Iga jupp mRNA-d esindab mingit geenijärjestust DNA peal.

Keha rakkudes loetakse mRNA-d, et toota valkusid. Valgud on suured biomolekulid, mis täidavad elutähtsaid funktsioone. Ent teoreetiliselt, kui selleks aega ja viitsimist on, võib toota suvalise mRNA ja selle põhjal kokku panna täiesti kasutu orgaanilise plönni.

Mõneti on see sama funktsioon käibel ka viiruste puhul. Viirused sisaldavad endas kas DNA-d või RNA-d, mille pealt keha rakud toodavad… veel viiruseid! Ent see pole niisama lihtne, et viskame lihtsalt RNA-d rakku ja loodame parimat.

Selleks, et keha hakkaks taastootma viiruseid on vaja väga spetsiifilist RNA-d, millest toota viiruspartikleid, ning neid samu partikleid, mis aitavad viirusel rakku tungida ja käivitavad selle väga spetsiifilise eesmärgiga RNA lugemise.

COVID puhul on üks nendest partiklitest nii-öelda “ogavalk”: väga kasulik, et terviklik viirus saaks rakku tungida, üksinda aga suht… kasutu plönn. Vähemasti oli kasutu seni, kuni me õppisime sellest vaktsiini tootma.

Kui vanema põlvkonna vaktsiinid koosnesid nõrgestatud/surmatud haigustekitajast või mingist haigustekitaja osakesest, mille manustamise peale käivitab keha immuunvastuse, siis mRNA vaktsiinis pole kumbagi. Keha ise toodab selle immunogeense osakese, lugedes mRNA-d ehk sõnumikandjat.

See on tegelikult ka üks põhjustest, miks mRNA vaktsiini tootmine sai toimuda niivõrd kiiresti: toota sünteetilist mRNA-d on oluliselt lihtsam, kui kultiveerida haigustekitajat või ta osakest. Keha ise on efektiivne tootja!

Ent selle mRNA jupi põhjal ei ole võimalik toota viirust ise. Selle põhjal toodetakse ainult ühte isoleeritud osakest, mille ainukene efekt on käivitada immuunvastus ja nii valmistada ette immuunsüsteemi tegeliku viiruse saabumiseks. Seega lähiajal inimeste massilist muteerumist oodata pole!

Kuidas ikkagi nii kiiresti?

Ehkki koroonavaktsiinide näol on tõepoolest tegemist esimeste mRNA vaktsiinidega, on mRNA-põhiseid ravimeid katsetatud näiteks vähiravis juba vähemalt üheksa aastat. Väsimatud teadurid, kasvõi Ungari päritolu dr Katalin Kariko on uurinud neid juba alatas 1990. aastatest (loe täpsemalt näiteks siit).

Selge on see, et viimase aasta jooksul toimunu on ajalooline saavutus teaduses ja tervishoius. Vaadakem kas või seda seda ajajoont, mille koostas @EricTopol

Pange tähele esimest kahte daatumit. 10. jaanuaril panid hiinlased üles viiruse järjestuse. VIIE PÄEVAGA toodeti järjestuse põhjal sünteetiline mRNA ja hakati planeerima uuringut. Kaks ääretult olulist märksõna on siin avatud kommunikatsioon ja koostöö: viiruse infot jagati kohe maailmaga.

Ülehelikiirusega võimaldas liikuda veel kaks asja. Esiteks tehnoloogia areng – kiiremate mRNA-toodete loomiseks oli juba olemas arvestatav infrastruktuur. Teiseks regulatoorne koostöö – andmeid vahetati ametkondadega kohe ja analüüsiti kiiremini kui tavaliselt (vaata täpsemalt siit).

Ning veel üks tähtis asjaolu, mis võimaldas liikuda väga kiiresti: hunnik pappi, mis maandas riske. See tähendas, et samal ajal, kui viidi läbi uuringut, toodeti tegelikult juba ka vaktsiini – seda täie teadmise juures, et vaktsiin võib-olla ei töötagi. Seda riski kandis näiteks USA.

Ning võetud risk kandis vilja. Lühikese ajaga suudeti uuringutesse (Moderna ja Pfizer/BioNTech) värvata pea 80 000 inimest. See tähendab, et kui vaktsiinil oleks mingeid sagedasi ohtlikke kõrvaltoimeid, oleks me need praeguseks juba ka leidnud (vaata artiklit siit).

Viimases artiklis räägib dr Paul Offit, kes töötas 26 aastat oma rotaviiruse vaktsiini loomise kallal. Ta oli üks esimesi hoiatajaid koroonaviiruse vaktsiini potentsiaalsete ohtude teemal, ent nõustus lõpuks, et valminud Pfizer/BioNTechi vaktsiin on piisavalt ohutu massidesse viimiseks.

Kõrvaltoimed on vaktsiinide puhul vältimatud

See kõik ei tähenda, et vaktsiin oleks 100 protsenti ohutu. Tüüpilisi kõrvaltoimeid jagub, ent tõsised on väga harvad (0,4 protsenti vs 0,3 protsenti platseebo). Ja mida rohkem vaktsiini kasutatakse, seda enam leitakse üles ka väga haruldasi kõrvaltoimeid.

See on paraku vältimatu. Väga haruldasi kõrvaltoimeid leitaksegi siis, kui ravimit või vaktsiini kasutatakse massiliselt, ehk siis kui nad jõuavad turule. See aga ei peaks kedagi tagasi hoidma end vaktsineerimast.

Kuna uuringud on kestnud vaid kolm kuud, ei osata praegu veel täie kindlusega öelda, kas immuunsus kestab kauem kui kolm kuud. Ei teata ka, kas vaktsineeritu võib viirust edasi kanda asümptomaatilisena ehk siis, kui tal ei ole haigusnähtusid.

Seega ei ole vaktsiinide tulekuga pandeemia veel läbi – seda enam, et kõiki ei saa vaktsineerida. Maskid ei kao veel kusagile, nii et varuge neid julgelt (ja orjatöövabalt!). Ja kas ma tänaseks oleksin valmis vaktsineerima end ja oma lähedasi? Lühike vastus on jah, kindlasti!

Toimetas Triin Raestik