Eestis on märgata teadlikkuse kasvu

„Veel kümme aastat tagasi oli Eestis 16 suurt erihooldekodu, mis on tänaseks täielikult asendumas kodudega kogukonnas. Nii elatakse korterites või väikestes majades, saades igapäevategevustes nii palju tuge, kui vaja, tegevusjuhendajatelt,“ rääkis sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

„Psüühilise erivajadustega inimeste kohtlemine kõigiga võrdsel moel on parandanud nii nende toimetulekut ja elukvaliteeti kui suurendanud oskusi iseseisvaks eluks. Kui võrdleme värske uuringu tulemusi pooleteise aasta tagustega, siis näeme selgelt, et maakondades, kuhu on psüühilise erivajadusega inimeste kodud rajatud, on suhtumine endast mõneti erinevatesse inimestesse hüppeliselt paranenud. See näitab, et oleme õigel teel,“ lisas minister.

Ministri sõnul näitab värskelt valminud uuring, et inimeste suhtumine psüühilise haiguse ja  intellektipuudega inimestesse küll paraneb, kuid vajab siiski veel tööd. „2023. aastal sulgeme viimase suure hooldekodu Võisikul. 15 aastaga on ära tehtud suur töö, ent see pole sujunud valutult. Paraku oleme paljudes kogukondades kohanud vastuseisu ja „mitte-minu-tagaaeda“ suhtumist, mida peame aga muutma. Meie kõigi õigus, vaatamata meie eripäradele, on end oma kodus teostada ning turvaliselt tunda,“ nentis Riisalo. 

AS Hoolekandeteenused juhatuse esimehe Liina Lanno sõnul on näha, et kogukonnas elamine aitab erivajadusega inimeste taastumisele kaasa. “Oleme teadlikult tegelenud elanikele tegusama elu pakkumisega ja kogukonnad võtavad meid hästi vastu. Nüüdseks käib meie elanikest 34% tööl ja 8% ametikoolides. Meie sisemise küsitluse järgi tunneb 96% meie elanikest end kogukonnas sõbralikult kohelduna,” sõnas ta.

Positiivne trend peegeldab ühiskonna arengut

Kahe uuringu vahele jäänud pea pooleteise aastaga on suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse muutunud mõnede näitajate osas sammu võrra paremaks ja kuigi selle üpris lühikese ajaga suurt suhtumise muutumist pole toimunud, on trend pigem positiivses suunas nii üldise suhtumise kui teadlikkuse kasvu osas. Endiselt on naised ja nooremad põlvkonnad meelestatud keskmisest positiivsemalt. 

Vähenenud on nende inimeste hulk, kes näevad  psüühilise erivajadusega inimesi teistsugusena (58% vs 2021 62% vastanutest) ning nende hulk, kelle jaoks teeb kokkupuuted psüühilise erivajadusega inimestega ebamugavaks kartus nende ettearvamatu käitumise pärast (60% vs 2021 65%) või hirm nende ohtlikkuse ees (2021 32% vs 2022 27%). Vähenenud on ka nende vastajate osakaal, kes ei oska eristada, kas inimesel on psüühiline erivajadus või mitte: 10% vs 2021 13%. Need tulemused viitavad mõningasele teadlikkuse kasvule ühiskonnas. 

2022. aastal ollakse kõige enam valmis elama psüühilise erivajadusega inimeste naabruses Järvamaal (80%), järgnevad Raplamaa (77%) ning Valgamaa (73%) ja Lääne-Virumaa (73%). Kõigis nendes maakondades on viimase aasta jooksul rajatud kodusid psüühilise erivajadusega inimestele. See indikeerib, et vahetu kokkupuude ja sellega kaasnev teadlikkuse kasv aitavad otseselt parandada suhtumist erivajadusega inimestesse.

Üldjoontes saab uuringu tulemuste põhjal väita, et suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse on pigem hea. Nii suhtub valdav osa vastanutest psüühilise erivajadusega inimestesse kas positiivselt (29%) või neutraalselt (59%). Sealjuures on mõned neutraalselt suhtujaist nihkunud positiivselt suhtujate poolele. Märgatavalt eh viie protsendi võrra on positiivselt suhtuvate inimeste hulk kasvanud muust rahvusest inimeste seas. 

Milttoni muutuste nõustaja, psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro sõnul peegeldab kordusuuringu läbivalt positiivne trend meie arengut ühiskonnana. “Kogukonnad, kus tunneb end oodatuna ja vajalikuna igaüks, vaatamata erivajadusele, on aluseks turvalisele ühiskonnale,” sõnas Kangro.

Uuringu viis tänavu novembris läbi Norstat Eesti. Kokku küsitleti 1000 inimest üle Eesti.