Probleem on ka selles, et paljudel Ukraina meditsiinitöötajatel on kodumaal saadud velskriharidus, mis Eestis nõuab ümberõpet. «Ukrainas on velskrite haridus väga mitmekesine ja alati ei ole nad õe kvalifikatsiooni tasemel, mistõttu on põhjendatud nende pikemaajaline õpe,» toob Trofimov välja riigi seisukoha.
Riigi plaan on läheneda kõigile velskritele ühtemoodi, kuigi osa neist, kes Eestissegi jõudnud, on end täiendanud ja aastaid Ukrainas õena töötanud.
Okupantide purustatud Tšernihivist pärit Oleksandra Pissorenkol esialgu vedas. Ta leidis kevadel Eestisse jõudes kohe korteri, mida jagab sümpaatse eesti keelt vabalt rääkiva venelasega, ja ka töö. Algul aitas naine Confidos kaasmaalastest sõjapõgenikele tervisekontrolle teha. Kui see töö otsa sai, pakuti talle sama kontserni teises kliinikus, Kordamedis, õe abilise ametit, kus tuleb tegeleda proovidega ja teha lihasesse süste.
Ukrainast pärit õed võivadki praegu vaid õe abilistena teha lihtsamaid töid – mõõta vererõhku või lugeda pulssi, ent veeniverd võtta või kanüüli nad panna ei tohi. Kuigi oskused lubaksid.
Pissorenko ei nurise, ent Ukrainas olid tema vastutus ja kasu inimeste jaoks suuremad – õestaaži on naisel kümne aasta jagu, viimased kolm neist töötas ta oma unistuste ametis kiirabis. «Võrreldes paljude teiste Ukraina õdedega, kes peavad Eestis hooldajatena palateid koristama, lubab praegune töö mul veidigi oma oskusi rakendada,» lausus ta.
«Tervishoiukõrgkoolis öeldi mulle ja veel ühele tüdrukule, et meid sügisel algavale kursusele ei võeta.» Mõlemal naisel on velskriharidus, mis Eestis ei tähenda midagi. «Selleks, et saaksime siin tulevikus õena töötada, tuleb meil läbida õeõpingud algusest peale.»
Suvel kandideeris eestikeelses õeõppes viis inimest kohale. Pissorenko pursib küll juba eesti keelt ja saab lihtsamast kõnest aru, ent ei ole veel valmis sisseastumisel võõras keeles kohalikega konkureerima, kuigi suur osa õpingute sisust on tal selge.
