Annika Reintam Blaseri juhtimisel läbi viidud prospektiivsesse vaatlusuuringusse kaasati üle maailma 32 haiglast täiskasvanud patsiendid, kes hospitaliseeriti ägeda mesenteriaalisheemia kahtluse tõttu. Kümne kuu jooksul identifitseeriti ligi miljoni hospitaliseerimise hulgast 705 patsienti, kes vastasid uuringu kriteeriumitele. Neist 418 patsiendil kinnitati uuringute käigus ägeda mesenteriaalisheemia diagnoos.
Ajakirjas Critical Care publitseeritud uuring tuvastas, et ägeda mesenteriaalisheemia esinemissagedus oli 0,038 % hospitaliseeritud täiskasvanud patsientidest. See tähendab et, iga 1000 haiglaravi vajava täiskasvanud patsiendi kohta on neli patsienti ägeda mesenteriaalisheemiaga. Annika Reintam Blaser ütles, et ägeda mesenteriaalisheemia diagnoosiga patsientide seas oli ligikaudu 50% surmajuhtumeid.
„Vähem kui pooltel patsientidel, kellel esines mesenteriaalarteri sulgus, taastati soole verevarustus operatsiooni või endovaskulaarse raviga. Madal verevarustuse taastamise määr ja suured erinevused haiguse esinemissageduses, ravis ja tulemustes eri haiglates näitavad, et on vaja selgemaid juhiseid ägeda mesenteriaalisheemia diagnoosimiseks ja raviks,“ märkis teadlane.
Reintam Blaser lisas, et patsiendid saabusid sageli haiglasse 24 tundi pärast sümptomite (tüüpilisena kõhuvalu) teket ja keskmine aeg, mis kulus haiglas diagnoosi selgitamiseks, oli kuus tundi. „See viitab olulisele potentsiaalile parema teadlikkuse saavutamiseks kogukonnas ning nii haiglaeelse kui ka haiglasisese patsiendi teekonna parandamiseks,” märkis ta.
“Kõhuvalu on tavaline kaebus, mille puhul haiglaravi ei ole sageli vajalik, seega on vajalik leida täiendavaid kriteeriume, et õigeaegselt püstitada mesenteriaalisheemia diagnoosi kahtlus ja teha kompuutertomograafiline uuring selle kinnitamiseks või välistamiseks. Radioloogi varajane kaasamine on võtmeküsimus diagnoosimisaja lühendamiseks pärast haiglasse saabumist. Soole verevarustuse taastamiseks vajalik meditsiiniline kompetents on koondunud enamasti suurtesse keskustesse ja ei ole seetõttu alati õigeaegselt kättesaadav, hoolimata selle potentsiaalist parandada ravitulemusi. See on valdkond, kus on võimalus märkimisväärseks arenguks ravitulemuste parendamisel.“
Annika Reintam Blaser ütles, et tegemist oli läbi aegade esimese suure, mitmeid keskusi hõlmava, edasivaatava uuringuga, mis andis olulist infot selle haruldase haiguse kohta ja võimaldab tulevaste uuringute täpsemat planeerimist.
„Üheks oluliseks selle uuringu tulemuseks on ka teadlikkuse globaalne parendamine. Uuring näitas väga suurt varieeruvust haiguse käsitluses erinevate haiglate vahel. Üldine teadlikkus erinevatel arstiabi tasanditel ning erinevate meditsiinierialade spetsialistide koostöö on selle haiguse ravitulemuste parendamiseks hädavajalikud. Edasised uuringud täpsemate diagnostikameetodite väljatöötamisel jätkuvad,“ lausus Reintam Blaser.
