Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi magistritöös uuriti insuldijärgse füsioteraapia kasutamist Eestis 2010–2020. aastatel. Tulemused näitasid, et maakonniti on insuldijärgselt füsioteraapia kättesaadavus väga erinev.
Uuringus analüüsiti tervisekassa andmeid enam kui 25 900 insuldihaige kohta, keskendudes füsioteraapia kasutamisele aktiivravi ja järelravi faasis. Magistritöö autor Hannagret Luks selgitas, et aktiivravi on esmane raviperiood, mille mediaankestus uuringu andmetel oli 7 päeva. Selles etapis said patsiendid füsioteraapiat keskmiselt 2,5 tundi. Järelravi on aktiivravile järgnev etapp, mille käigus patsiendid said haiglapõhist ravi või ambulatoorset taastusravi. Järelravi keskmine kestus oli 22 päeva ning selle käigus sai 54,2% patsientidest füsioteraapiat keskmiselt 9 tundi.
Uurimistöö tulemused näitasid, et kuigi aktiivravi faasis oli füsioteraapia enamikele patsientidele kättesaadav, vähenes see järelravi faasis märgatavalt. „Samuti ilmnesid suured erinevused füsioteraapia kättesaadavuses ja mahus erinevate maakondade vahel. Erinevate maakondade patsientidel tuvastati järelravi füsioteraapia kasutamises 1,6–5,5 kordsed erinevused. Kõige parem kättesaadavus oli Põlva maakonnas 64,5 protsendiga, kõige halvem Lääne-Virumaal 40 protsendiga. Järelravi füsioteraapia maht oli ka väiksem, kui ravijuhistes soovitatud.“ Autor lisas, et positiivsena saab välja tuua, et vaadeldud perioodi jooksul siiski füsioteraapia järelravi kättesaaadavus aastate jooksul suurenes.
