Nende probleemidega inimeste raviteekonnad on killustatud, keerulised ja ressursinappuses. Kvaliteetsed ja kulutõhusad sekkumised ning tugisüsteemide koostöö toetavad inimese vaimset tervist ja heaolu. Kogukondlikud teenused ja eneseabi ei asenda tervishoiuteenuseid, psühholoogilist või psühhiaatrilist abi, vaid tegemist peab olema astmelise abi süsteemiga, mis hõlmab vajadusest lähtuvalt kõiki tasandeid.
„Tugevdades ja arendades Eestis pakutavaid väheintensiivseid psühholoogilisi sekkumisi, parandame ka kõrgema intensiivsusega sekkumiste ja ravi kättesaadavust. Kogukondlikesse teenustesse panustamine aitab vähendada tervishoiusüsteemi ülekoormust, kuna inimesed saavad vajalikku abi ja toetust võimalikult vara, enne, kui probleemid süvenevad,“ ütles sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna teenuste koordinaator Triin Naudi.
„Tuginedes teiste riikide kogemustele on võimalik minimeerida või ka ennetada potentsiaalseid kitsaskohti, mis uute sekkumiste juurutamisel tekkida võivad. Lisaks on kasulik teha koostööd riikidega, kes on juba konkreetsete teenuste arendamise, juurutamise ja parendamisega tegelenud ning kus väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised on integreeritud tervishoiusüsteemi. Nende kogemus saaks aidata Eestis muutusi võimalikult efektiivselt ellu viia,“ lisas Naudi.
Möödunud aastal tellis sotsiaalministeerium vaimse tervise astmelise abisüsteemi väljatöötamiseks uuringu, mille eesmärk oli kaardistada välisriikide parimad praktikad astmelise abisüsteemi (sh väheintensiivsete sekkumiste) arendamiseks.
Uuring keskendub esmalt kolme riigi (Inglismaa, Belgia, Soome) vaimse tervise abisüsteemi analüüsimisele ning koondab nende riikide põhjal soovitused, kuidas Eestis astmelist abisüsteemi üles ehitada ning seeläbi psühholoogilise abi kättesaadavust parandada.
Kõigi analüüsitud välisriikide puhul ilmnes, et tõhusa astmelise abi jätkusuutlikul pakkumisel on oluline keskse regulatiivse üksuse olemasolu. Seega on vaja keskset juhtrühma, kes paikneks sotsiaalministeeriumis ja koordineeriks üle Eesti erinevate osapoolte tegevust ja koostööd, oleks ajas püsiv ja riiklikult rahastatud.
Struktuuriüksuse esimeseks ülesandeks oleks luua ülevaade olemasolevatest vajadustest ja ressurssidest, sh tõenduspõhistest madalaintensiivsusega psühholoogilistest sekkumistest, mis Eestis käesolevalt olemas on ja mida saaks süsteemsemalt ja laiemalt pakkuma hakata.
