Kõige olulisem on luua nendele inimestele turvaline ning usaldusväärne õhkkond. Lase inimesel rääkida kõigest, mis südamel ning mida ta oluliseks ja vajalikus peab. Ole kuulates oma tähelepanuga kohal, empaatiline, mõistev ning toeta sobivate küsimuste ja kinnitustega, et rääkija tunneks end turvaliselt ja aktsepteerituna.
Mõtle läbi, kas oled ise vaimselt valmis
Trauma läbielanud inimesel võib olla raske keskenduda ning tavapärane on ka tähelepanuraskused, kas siis väsimuse, leina, kurbuse, või teiste raskete ja valusate tunnete tõttu. Sellisel hetkel on oluline jääda ise kannatlikuks ja rahulikuks. Tegelikkuses on oluline ka hinnata enda valmisolekut vaimset tuge pakkuda. Kui sündmustest ning kannatanu läbielamistest kuulmine võib ka abistajale laastavalt mõjuda, siis tuleks pigem mõelda professionaalse nõustamise peale.
Varu kannatlikkust
Arvestada tuleb sellega, et sõjapõgenikud on väga värskelt kokku puutunud inimtekkelise ja sihilikult tekitatud katastroofiga, mis on põhjustanud paljude inimeste surma, vigastusi ja ulatuslikku hävingut. Põgenike kodud on hävinud, inimesed on jäänud ilma oma varast või isegi armastatud lähedastest ja kogu oma senisest elust. Neile on avanenud kohutavad vaatepildid. Kuna katastroof (sõda) on sihilikult esile kutsutud, seguneb kurbus tugeva pahameelega (vihaga).
Sõjapõgenikega suheldes tuleks jälgida ka traumajärgse stressi tunnusmärke. Tegu on emotsionaalse häirega, mille korral inimene elab kohutavat sündmust üha uuesti läbi äärmise ärevuse, pealetükkivate mõtete, mälestuste ja mälupiltide kaudu või emotsionaalselt tuimaks muutudes.
Kui on juhtunud trauma, on mälus tihti tühimikke ja asju, mis ei tule meelde, või mälestusi, mida teadvusel on liiga valulik meenutada. Kaotustest ja katastroofist tingitud vapustustest tervenemine võib võtta väga kaua aega. Väga oluline on sellega tegeleda, et vältida allasurutud tunnetest tekkinud kahjustusi: depressiooni, ärevust, psüühikahäireid, tervisehädasid.