Hulgimüeloom on salakaval haigus, mille diagnoos kipub sageli hilinema. Keskmiselt saadakse diagnoos 70. eluaastate alguses ja selle sümptomid – näiteks selja- ja luuvalu ning aneemia – kas üldse puuduvad või aetakse need hoopis vanuse, radikuliidi või vitamiinipuuduse kaela.

Hulgimüeloomi ei osata küll veel välja ravida, kuid tänu viimasel ajal tehtud edusammudele ravis on võimalik saada haigus pikaks ajaks kontrolli alla, vähendada sümptomeid ja tüsistusi ning pikendada ka patsiendi eluiga.

Algstaadiumis vaevusi ei tekita

Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloog Maris Pärnat ütleb, et hulgimüeloom on pahaloomuline vereloome kasvaja, mis pärineb luuüdi plasmarakkudest. Kui normaalselt toodavad plasmarakud immuunsüsteemi jaoks vajalikke antikehi, siis müeloomirakud toodavad vaid teatud kindlat tüüpi antikehi, paraproteiini, mis ei täida organismi kaitsefunktsiooni ja võivad kahjustada erinevaid organeid.

Hulgimüeloomi esineb suhteliselt harva – Eestis diagnoositakse keskmiselt 100 esmasjuhtu aastas. Dr Pärnat nendib, et hulgimüeloomi algstaadiumis võivad igasugused sümptomid üldse puududa ning see teeb diagnoosimise tihti keeruliseks ja õigeaegne diagnoos võib hilineda. 

Keskmine vanus hulgimüeloomi diagnoosimisel on 72 aastat. Sümptomitest võivad esineda

• luuvalu,
• luumurrud, 
• väsimus ja nõrkustunne, 
• sagedased infektsioonid,
• veritsusnähud. 

Kui tekkinud on juba hüperkaltseemia (vere liiga suur kaltsiumisisaldus, mille tõttu kaotavad luud liigselt kaltsiumi) ja/või neerupuudulikkus, võib esineda janu, sagedast urineerimist, jalgade turset ning teadvusehäireid. “Hulgimüeloomiga kaasneb väga sageli luukahjustusi, sest kasvajarakud põhjustavad luukoe hävimist, mistõttu võivad tekkida patoloogilised luumurrud ja vereanalüüsides leitav kõrge kaltsiumi tase,” täpsustad dr Pärnat. 

Ta lisab, et näiteks lülisamba murru korral võivad lisaks valule tekkida  ka neuroloogilised nähud. Neuroloogilised sümptomid võivad tekkida ka siis, kui kasvajarakud kasvavad spinaalkanalisse (lülisambasse) ja avaldavad survet seljaajule. Ligi poolel patsientidest avastatakse hulgimüeloomi diagnoosimisel aga ka neerude kahjustus. Samuti esineb sageli  aneemia, mis põhjustab väsimustunnet.

Haigus kui Ameerika mäed

Dr Pärnat tõdeb, et hulgimüeloomi ei osata veel välja ravida ning haigus kulgeb enamasti remissioonide ja ägenemistega. Ta rõõmustab aga, et ravivõimalused on viimaste aastatega siiski oluliselt paranenud. 

Kasutusel on erinevate ravimgruppide preparaadid, olemas on nii suukaudsed kui ka süstitavad ravimid. Enamasti kombineeritakse erinevat tüüpi ravimeid. Ravi alustamisel arvestatakse patsiendi üldseisundit, tema kaasuvaid haigusi ja ravi eelistusi. Ravi eesmärk sõltub muuhulgas ka patsiendi vanusest ja üldseisundist.

Nooremate ja heas üldseisundist patsientide puhul on ravi intensiivsem ja eesmärk saavutada haiguse remissioon võimalikult pikaks ajaks. Oluline roll on sel puhul ka autoloogsel vereloome tüvirakkude siirdamisel. Eakate patsientide ravi eemärgiks on vähendada haigussümptomeid ning säilitada elukvaliteeti.

Dr Pärnat toonitab, et hulgimüeloomi ravis on väga tähtis roll ka toetaval ravil. See tähendab, et patsiendid saavad enamasti luid tugevdavat ravi bisfosfonaadiga, luuvalude korral regulaarset valuvaigistavat ravi ning lisaks ka profülaktilist ravi infektsioonide vältimiseks.

“Tänu uutele ravivõimalustele on hulgimüeloomi prognoos aastatega paranenud,” sõnab dr Pärnat. Ta tõdeb, et seda haigust ei osata küll veel välja ravida, kuid tänapäevase raviga on võimalik saada haigus pikaks ajaks kontrolli alla, vähendada sümptomeid ja tüsistusi ning pikendada patsiendi eluiga.

Umbes pooled müeloomi patsiendid elavad pärast diagnoosi kauem kui 5 aastat, kolmandik haigetest elab haigusega aga koguni rohkem kui kümme aastat.

C-ANPROM/EE/OG/0003

Mai 2024