Eelmise aasta septembri lõpu seisuga elab Eestis üle 118 000 puudega inimese, kellest paljud vajavad igapäevaeluga toimetulekuks abivahendit. Samamoodi vajab ajutiselt abivahendit inimene, kes on mõnes õnnetuses viga saanud. Aga kui palju maksab abivahendi üürimine ja kas sellele kehtib mingeid soodustusi?

Abivahendite soetamine riikliku soodustusega on oluline nende jaoks, kes vajavad abi igapäevatoimingutes või liikumises. Eestis koordineerib abivahendite võimaldamist sotsiaalkindlustusamet ning abivahendite üürimist ja ostmist riikliku soodustusega reguleerivad Sotsiaalhoolekande seadus ja sotsiaalkaitseministri määrus. 

Näiteks kehtib puudega lastele mõeldud abivahenditele 90-protsendiline riiklik soodustuse määr. Paraku on puudega laste vanematel tihti keeruline maksta seda kümmet protsentigi, sest abivahendid on kallid ja piirhinnad suhteliselt madalad, mistõttu tuleb ka üüriarve suhteliselt kõrge. “Ja palju on neid, kellel läheb korraga vaja näiteks 6-7 abivahendit,” lisab Invaru infospetsialist Rita Piho. 

Piho toob näiteks Stingray käru, mis näeb välja nagu terve lapse käru, aga sellele on võimalik lisada peatugesid, veste ja muid vahendeid, mis aitavad lapsel end mugavalt ja toestatuna tunda. Selle käru ühe kuu üüri täishind on 161,40 eurot, aga soodustusega langeb hind 19,02 eurole. Enamasti ei ole aga käru ainus asi, mida vajatakse, ja nii tõuseb ka abivahendite soodushinnaga üürimise kogusumma teinekord kõrgeks. 

Kuid ka sellises olukorras on lahendus olemas – saab kasutada erimenetluse võimalust: sotsiaalkindlustusameti poole pöördutakse taotlusega, kuhu on märgitud, miks on ühte või teist abivahendit vaja. “Tihti on neil vaja kahte samasugust abivahendit, üks on koolis või lasteaias ja teine kodus,” selgitab Piho. Sotsiaalkindlustusamet vaatab iga taotluse üle ja langetab otsuse, mille tulemusena võidakse suurendada piirhinda või tõstetakse soodustingimustel üüritavate abivahendite kogust.

Kas teadsid, et soodustust saab ka puudeta laps

Kui puudega laste vanemad kasutavad soodustusi alati, siis tervete laste vanemad tihti ei teagi, et abivahendit on võimalik soodustusega soetada ka trauma saanud lapsele. “Kui terve laps murrab näiteks jalaluu ja vajadus on üürida ratastooli, käimisraami või muud sarnast, siis kehtib nendele abivahenditele 50-protsendiline soodustus. 

Sellistel juhtudel soodustuse saamiseks on kindlasti vaja eriarsti tõendit, perearsti väljastatud paberi alusel soodustusega tehingut kahjuks teha ei saa. Sageli näeme, et nende laste vanemad ei soovi uuesti traumapunkti minna ja öelda arstile, et oleks vaja tõendit, mis kinnitab, et laps vajab ajutiselt ratastooli või mõnda muud abivahendit.” Piho jutust selgub paraku, et arstid ei teavita alati lapsevanemaid sellest võimalusest, kuigi võiksid vajaliku tõendi kohe väljastada. 

Aga millisele täiskasvanule kehtib soodustus? 

Erinevalt lastest ei laiene riiklik soodustus täiskasvanute puhul päris kõigile. Näiteks ei kehti riiklik soodustus neile, kes on töövõimelises eas, aga kellele pole määratud puuet ja/või töövõime langust. Õigus riigipoolsele soodustusele on alati kuni 18-aastastel lastel, puude või töövõime langusega tööealistel ja vanaduspensioniealistel abivajajatel. 

“Kahjuks ei kehti soodustus, kui inimene põeb mõnda rasket haigust, näiteks vähki, ja vajab abivahendeid, kui ta on lihtsalt haiguslehel ja talle ei ole puuet või töövõime langust määratud,” tõdeb Piho.  

Abivahendi vajaduse tuvastab arst ja väljastab tõendi, mille alusel saab õigustatuse olemasolul riiklikku soodustust. See, millist abivahendit millisel arstil on õigus määrata, on riiklikult paika pandud. “Näiteks potitooli ja käimisraami vajaduse tuvastaja võib olla täiendkoolituse läbinud õde, perearst, üldarst, eriarst, arst-resident, ämmaemand, tegevusterapeut, füsioterapeut ja rehabilitatsiooni meeskond. Ratastooli vajaduse saavad tuvastada samad spetsialistid, kuid mitte pereõde. Invarolleri ehk skuutri vajadust võib hinnata eriarst, rehabilitatsioonimeeskond või terapeut, kes töötab rehabilitatsioonimeeskonna juures või tervishoiuteenust pakkuvas asutuses,” loetleb Piho.

Suurem osa abivahendite vajajatest on eakad, puudega või töövõime langusega täiskasvanud. Inimese seisundist tulenevalt võib sageli tarvis olla mitut abivahendit korraga. Kui patsiendi diagnoos tingib vajaduse mitme abivahendi järele, peaks see tõendil kindlasti olema märgitud. Selleks tuleks vaadata nii patsiendi tervislikku seisundit ja selle prognoosi kui ka igapäevaseid elutingimusi laiemalt ning suurendada selle põhjal ka määratud abivahendite valikut. Näiteks võib abivajajal olla tarvis voodit ning sinna peale lamatisi vältida aitavat madratsit. Lisaks võib vajalikuks osutuda ka potitool ja ratastool ning selleks, et hooldajal oleks voodihaiget lihtsam liigutada, on mõistlik hankida ka lingtõstuk.  Ka siis, kui kõiki abivahendeid tingimata korraga vaja pole, võib need tõendile ära märkida, et soovi korral saaks need hiljem juurde hankida.

Iga abivahendit ei saa üürida, mõni tuleb osta

Täiskasvanutele üüritakse Invarust peamiselt ratastoole, potitoole, käimisraame, karke ja funktsionaalseid voodeid. 

Siiski on ka hulk abivahendeid, mida saab vaid osta. Näiteks on enim müüdud tooted uriinipidamatuse abivahendid. Ehkki uriinipidamatust peetakse pigem eakate mureks, tõdeb Piho, et ka tööealiste inimeste hulgas on palju neid, kellel on sama probleem.

Tööealistele kompenseerib riik uriini imavate abivahendite ostul 40 protsenti piirhinnast. Selleks on aga tarvis nõuetekohast tõendit, mille saavad väljastada perearst, üldarst, eriarst, arst-resident, õde, ämmaemand või rehabilitatsiooni meeskond.

Tasub teada, et alates 1. oktoobrist 2019 jõustus abivahendite määruse muudatus, tänu millele ei pea vanaduspensionieas inimesed uriini imavate abivahendite soetamiseks enam tõendit esitama.