Ehkki diabeeti põeb maailmas üle 400 miljoni inimese, levib haiguse kohta endiselt palju veidraid küsimusi ja eksiarvamusi. Milliseid vastuseid on tulnud diabeetikutel oma sõpradele, kolleegidele või isegi võõrastele anda? Eesti noormees räägib oma diabeediloo.

Eksiarvamusi diabeedi kohta leidub palju

24-aastasel Mark-Oskaril on I tüüpi diabeet olnud 10. eluaastast alates. See diagnoos tuli tema perele nagu välk selgest taevast, kuid hiljem, kui noormees juba insuliinravi sai, diagnoositi sama haigus ka tema isal.

Siiski oli algus nii poisi kui tema pere jaoks väga keeruline ning algas tõsiste tüsistustega, sealhulgas diabeetilise ketoatsidoosiga. “Ma muutusin järsult hästi kõhnaks ning veetsin lõpuks kuu aega haiglas tilgutite all,” rääkis ta.

Eksiarvamusi diabeedi kohta esineb mehe sõnul palju. “Isegi praegu, 14 aastat hiljem, ütlevad minu vanavanemad vahel, et ma ei tohi mõnda toitu süüa, sest see sisaldab ju suhkrut, kuigi see ei vasta tegelikult tõele. Eks selgitustööd on vaja pidevalt teha ja õnneks olen oma lähedasemad sõbrad diabeedi osas suutnud välja koolitada,” ütles Mark-Oskar.

Näiteks on sõprade abi vaja läinud peol, kui Mark-Oskari veresuhkur on järsult tõusnud või langenud. “Insuliini süstin küll alati ise, kuna seal on ikkagi vaja täpsust, aga sõbrad teavad alati, kus minu glükomeeter asub või millised sümptomid sekkumist nõuavad,” kinnitas ta.

Inimesed ajavad sageli sassi, kas tegemist on madala või kõrge veresuhkruga

Pen-süstla kasutamine ja kaasas kandmine on mehe sõnul ka naljakaid olukordi põhjustanud. “Kui ma 18-aastaselt muusikafestivalil käisin, siis põdesin väga, kas turvamees mind süstlaga üldse festivalialale laseb — olen püüdnud ikka alati selgitada, millega tegemist on, ning õnneks pole seni sellelaadseid konflikte tekkinud.”

Küll aga juhtub tema sõnul naljakaid seiku siis, kui inimesed ajavad sassi, mida teha siis, kui veresuhkur on liiga kõrge, ja mida siis, kui see on liiga madal — viimasel juhul muutub diabeetik tavaliselt uimaseks ning võib kõrvalseisjale meenutada alkoholijoobes või narkouimas inimest. 

“Nii juhtus kunagi ühes spordilaagris, kus sõbrad panid tähele, et ma räägin kuidagi väga veidralt mingit imelikku muinasjuttu — õnneks saadi kiiresti aru, milles asi, ja toodi midagi magusat,” kirjeldas Mark-Oskar.

Seda, kuidas kõrge või madala veresuhkru korral toimida, inimesed mehe sõnul tihtipeale ei tea — ja tegelikult on segadust väga palju. Madala veresuhkru korral on abi igast magusast (suhkrut sisaldavast) joogist või söögist, olgu selleks mahl, šokolaad, glükoositablett või -geel.

Üldjuhul piisab juba väikesest kogusest, et enesetunne paranema hakkaks, aga kehva enesetunde jätkumisel peab sööma-jooma nii kaua, kuni olukord on normaliseerunud.

“Rusikareegel on tegelikult see, et kõrge veresuhkru korral on tarvis insuliini süstida ja madala korral otsida kiiresti midagi magusat, ent kui täpselt ei tea, kummaga tegu, siis pigem tasub alati otsida magusat, kuna madal veresuhkur võib rohkem ja kiiremini kurja teha,” selgitas ta.

Milline on normaalne veresuhkur?

Diabeetik peab veresuhkru taset regulaarselt kontrollima. See on vajalik selleks, et hoida veresuhkru tase ööpäeva jooksul võimalikult stabiilne ning vältida ootamatuid kõikumisi.

Kui tervel inimesel püsib veresuhkur 4–7 mmol/l vahel, siis diabeedi puhul on parim veresuhkru nivoo 4,5–10 mmol/l, kusjuures optimaalne veresuhkru tase enne sööki on 5–8 mmol/l ja pärast sööki 5–10 mmol/l. 

Veresuhkrut on vaja kontrollida vähemalt 4–6 korda ööpäevas, vajadusel sagedamini. Tavapäraselt mõõdetakse veresuhkrut:

• hommikul ärgates tühja kõhuga;

• enne ja 2 tundi pärast sööki;

• üle 30 minuti kestva sportimise ajal (vajadusel).