Nii 1. kui ka 2. tüüpi diabeedi ravi tähtsaimaks ülesandeks on lisaks hilistüsistuste vältimisele ka hea glükeemiline kontroll. Kui see eesmärk pole täidetud, on tarvis ravi intensiivistada, vältimaks diabeedi tõttu tekkivate tüsistuste ja kaasuvate haiguste väljakujunemist. Siiski jääb ravi intensiivistamine sageli õigel ajal tegemata. Miks see nii on?
Millest sõltub glükeemiline kontroll?
Glükeemiline kontroll peaks olema iga diabeetiku jaoks võtmetähtsusega igapäevaelu komponent – see tähendab veresuhkru taseme hoidmist soovitud eesmärkvahemikus selleks, et hoida ära võimalikku hüper- ja hüpoglükeemia teket. Nimelt võivad paljud erinevad igapäevarutiini kuuluvad tegurid põhjustada veresuhkru taseme järsku tõusu või langust, olgu selleks näiteks ebasobiv toitumine, ebapiisav või ebakvaliteetne uni või vähesed liikumisharjumused.
Nende elustiilist tingitud puudujääkide tagajärgi näeb sageli just igapäevases veresuhkru taseme suures kõikumises, mis omakorda väljendub seatud eesmärkväärtuse mittetäitmises. Niisiis on glükeemilise kontrolli hindamiseks tarvis glükoosisisaldust pidevalt kontrollida ja igapäevaselt monitoorida ning püüda hoida seda võimalikult stabiilsena individuaalse eesmärgi lähedal. Ühtlasi kasutatakse diabeediravi edukuse hindamiseks ka HbA1c analüüsi, mille väärtust hinnatakse regulaarselt kogu diabeediravi jooksul.
Kui veresuhkru kõikumisi esineb palju, viitab see halvale glükeemilisele kontrollile – lihtsamalt öeldes pole diabeediravi eesmärk sellega täidetud. Seetõttu võib suureneda diabeediga seotud tüsistuste ja kaasuvate haiguste (nagu näiteks erinevate südame-veresoonkonnahaiguste ning diabeetilise neeruhaiguse või neuropaatia) väljakujunemine, kust tagasiteed enam pole. Haiguse progresseerumise tõttu esineb diabeetikutel sageli ka naha-, silma- ja jalaprobleeme, mis viitab diabeedile kui erinevaid elundkondi mõjutavale kroonilisele haigusele.
Ravi intensiivistatakse koostöös arstiga
Et just veresuhkru mõõtmine ja monitoorimine näitab, kas glükeemiline kontroll on piisav või mitte, on diabeediravi puhul kesksel kohal määratud raviskeemi järgimine. Kui seda pole korrektselt järgitud või ravi pole olnud piisav, tuleb ravi intensiivistada: selleks võetakse arvesse nii patisendi eripärasid nagu vanus ja elukorraldus, seniseid ravimeid, uute potentsiaalsete ravimite kõrval- ja koostoimeid, võimalikke riske kui ka juba väljakujunenud kaasuvaid haigusi.
Siiski esineb juhtumeid, kus ravi intensiivistamisega jäädakse hiljaks – ehkki põhjuseid võib olla erinevaid, tõuseb siinkohal päevakorda patsiendi ja tervishoiutöötaja omavaheline suhtlus ning regulaarsete visiitide tähtsus. Et diabeediravis otsitakse pidevalt uusi ravivõimalusi ja -meetodeid ning tõhusaid ravimeid leidub järjest rohkem, ei pruugi harjumuseks kujunenud raviskeem või ravim olla tänapäeval enam parim viis diabeedi ohjeldamiseks.
Kuivõrd diabeet on krooniline haigus, on tähtis, et patsiendi ja tervishoiutöötaja vahel püsiks usalduslik ning regulaarne suhtlus kogu ravi jooksul. Seejuures mängib suurt rolli näiteks raviskeemi muutuse õige ajastamine kui ka diabeediravi inertsuse murdmine. Ravi intensiivistamisega hiljaks jäämine on eelduseks tüsistuste väljakujunemisele, mõjutab negatiivselt diabeedipatsientide elukvaliteeti, suurendab tervishoiusüsteemi koormust ja vähendab tulevikus glükeemiliste eesmärkide saavutamise tõenäosust.
Inertsuse teket soodustavaid tegureid on mitmeid nagu lüngad teadmistes ja oskustes või nende puudumine, mured ja eelarvamused ravitaktika osas jne, kuid üldiselt läheb inertsuse vältimiseks vaja patsiendi ja tervishoiutöötaja ühist panust: kui patsient saab haiguse progresseerumist ära hoida või edasi lükata regulaarse glükoosisisalduse enesekontrolli ning monitoorimisega, siis arst saab määrata parima võimaliku raviskeemi, mille järgimine oleks inimesele jõukohane.
Tõhusaim ravi pole vajalik vaid võimalike tüsistuste, vaid ka elukvaliteedi parendamiseks – kuna veresuhkru kõikumine võib oluliselt mõjutada igapäevast heaolu, enesetunnet ja sotsiaalseid suhteid, on ravi niisiis oluline ennekõike selleks, et elada täisväärtuslikku elu. Just see tähendabki diabeediga parimal võimalikul viisil sõbraks saamist: kui ravi on tõhus ning glükeemiline kontroll hea, vähendab see ka võimalike terviseprobleemide kujunemise tõenäosust ning tagab parima võimaliku elu.
