Lasteneuroloog dr Teele Meren nendib, et ettekujutus epilepsiast on sageli pisut ühetaoline ning see, kuidas üldiselt epilepsiahooge ette kujutatakse – inimesel kaob teadvus, ta kukub maha, tekivad krambid ning suust niriseb sülge – on lihtsustatud arusaam asjast. Jah, sellised hood on olemas ja neid kutsutakse generaliseerunud hoogudeks. Nähtava teadvushäirega hoogudele reageeritakse koheselt. Epilepsiahood võivad aga olla ka hoopis tagasihoidlikumad ja selle tõttu võib diagnoos hilineda.

“Epilepsiahoog võib väljenduda näiteks nii, et inimene jääb hetkeks vaatama kaugusesse, tema pilk tardub, ta ei reageeri ümbritsevale, lõpetab oma tegevuse – näiteks söögi ajal mälumise – selline episood võib kesta umbes 5–6 sekundit ja siis on inimene “tagasi”. Lapsed, kes peavad koolis etteütlust kirjutama, võivad haigushoo ajal jätta sõnas vahele mõne tähe või lauses sõna ning õpetajale võib muidu terase tüdruku või poisi kirja pandu tunduda äärmiselt kummaline,” toob Meren näiteid. 

Fokaalse epilepsiahoo puhul haige tavaliselt ei minesta ega kuku, teadvus võib säilida, küll aga tekivad tahtele allumatud liigutused näos või jäsemetes. Võib ka olla, et inimene tunnetab kummalist tunnet, mida kutsutakse de-ja-vuks ehk ma olen seda juba näinud või selles olukorras varem olnud. Seegi kestab mõne lühikese hetke. Kui haigus on aga haaranud ajupiirkonna, mis on seotud näiteks kõnega, siis võib inimene episoodi ajal lõpetada kõnelemise, ajada sõnu sassi või mitte mõista seda, mis talle räägitakse. 

“See, kuidas haigus väljendub, sõltubki sellest, missugusest ajupiirkonnast see alguse saab. Ning muidugi ei tähenda näiteks iga de-ja-vu või hetkeline tardumine epilepsiat – nüansse oskavad täpsemalt vaadelda neuroloogid ja lasteneuroloogid,” selgitab dr Meren. 

Vähemalt kaks haigushoogu

Mereni sõnul peab selleks, et diagnoosida epilepsia, olema patsiendil esinenud vähemalt kaks mitteprovotseeritud epilepsiahoogu ehk kaks momenti elus, kus muud haigushoo põhjused on välistatud ning mida patsient ise, lapsevanem või lähedane kirjeldab epilepsiahoona. 

Meren täpsustab, et mitteprovotseeritud tähendab seda, et samal ajal ei tohi olla olnud näiteks palavikku, ägedat haigust või midagi muud (täiskasvanuil näiteks insulti), mis võiks hoo põhjustada. 

Teine variant epilepsia diagnoosiks  on see, kui patsiendil on ilmnenud üks haigushoog, mis  on olnud n-ö õpikunäide epileptilisest hoost ja on suur risk, et hoog võib korduda. 

“Riski suurenemist võib eeldada, kui patsiendile on tehtud EEG ehk elektroentsefalograafia uuring ja seal ilmneb iktaalne leid ehk tüüpiline muster, mis tekib vaid epileptilise hoo ajal,” selgitab dr Meren. Ta täpsustab, et epilepsia diagnoosi võib mõni pisike patsient saada juba oma esimestel elupäevadel, kuid  haigus võib ilmneda ka kõrges eas. Kui lapseea epilepsia on tihti geneetiline või põhjustatud aju väärarengust, siis vanemas eas võib epilepsia välja tuua näiteks peavigastus või -trauma, kasvaja, närvirakke kahjustanud haigus või ka insult.

“See ei tähenda muidugi, et iga insuldi, ajutrauma või peapõrutuse järgselt tekib epilepsia,” rahustab dr Meren. Diagnoosimisest kõneldes märgib ta ka, et epilepsia ei ole Eestis tõenäoliselt aladiagnoositud. Küll aga on küsimus selles, kui kiiresti patsiendid n-ö üles leitakse. “Haigussümptomid, nagu enne öeldud, võivad olla mitte kohe märgatavad ning veidi kummalised, teha tuleb uuringud ning muutusi ja dünaamikat ajas jälgida ja alles seejärel saab panna diagnoosi.” 

Ravimata haigus tekitab kognitiivse allakäigu

Kui epilepsia jääb diagnoosimata ja/või ravimata, on eeldatav, et vähemal või suuremal määral tekib kognitiivne allakäik. Varem õpitud oskused võivad kaduda või uute oskuste õppimine võib võtta oodatavast rohkem aega. Samuti võib epilepsia kui kroonilise haiguse kontrollimine muutuda keerukamaks. Kliinilisest praktikast on mitmeid näiteid, kus patsiendid ei võta ravimeid neile soovitatud viisil, mis võib suurendada riski, et ravim hiljem ei avalda soovitud toimet. Fenomeni teaduslikult põhjendada on keeruline.  

Kui üldjuhul on epilepsia diagnoosimiseks vaja, et kirjeldatud oleks vähemalt kaks kindlat provotseerimata haigushoogu, siis tüsistuste vältimiseks on ka mõningaid erandeid. Kui EEG uuring hoogu kindlalt ei tõesta, küll aga näitab uuring “midagi kummalist”, on arstide konsiiliumi otsusel võimalik panna diagnoos ja alustada raviga ka ilma kindla leiuta. 

Ravi alustatakse n-ö proovimeetodil ja jälgitakse ajas, kas hoogudena identifitseeritud liigutused, tõmblused, kummalised momendid jms kaovad. Ravimite mõju on epilepsia puhul väga individuaalne. Mõnikord õnnestub nii, et esimese määratud ravimiga saab haigushood kontrolli alla ja seda oluliste kõrvaltoimeteta. Vahel juhtub aga, et proovitud medikament ei toimi loodetult ja/või tekitab see kõrvaltoimeid.  “Sel juhul muudame raviskeemi või valime uue ravimi. Mõnikord tuleb seda teha lausa mitu korda,” räägib dr Meren. Ta toonitab, et epilepsiaravimeid on väga tähtis võtta regulaarselt ja kindla ajavahemiku järel, et ravimi mõju oleks selline, nagu planeeritud. 

“Eestis on olemas pea kõik epilepsia ravimite võimalused, mis mujalgi maailmas. Eraldi küsimusi on ravimite kättesaadavus – esmavaliku ravimid on meil kõik vabalt kättesaadavad nii originaalravimina kui ka geneeriliste ravimitena. Erilisemate ravimite saamiseks tuleb vahel täita täiendav Tervisekassa või Ravimiameti taotlus, mis nõuab ravimeeskonnalt ajalist resurssi,” lausub dr Meren. Millega meie oma populatsiooni väiksuse tõttu oleme aga üpris kitsas seisus, on kirurgiline ravi. 

Kui patsiendi ajus on väike muutus, mille saab haiguse lõpetamiseks või hoogude vähendamiseks ohutult välja lõigata ja operatsioon ei kahjustaks mõtlemis- või tegutsemisvõimet, on sekkumine tegelikult võimalik. Eestis epilepsiakirurgiat tehakse, kuid väikeses hulgas ning kõiki maailmas olemas olevaid lahendusi meil ei ole. Keerulisemate operatsioonide läbiviimiseks tuleb abi küsida Euroopa ravikeskustest. 

Pliiatsit ära epilepsiahaigele hoo ajal suhu pane

Vanasti oli laialt levinud nõuanne, et epilepsiahoo ajal tuleb haigele panna suhu puupulk või pliiats, et ta enda keelt puruks ei näriks. Dr Meren paneb südamele, et nii kindlasti toimida ei tohi. 

“Inimese lõualuud ja jõud mälumislihastes on nii tugevad, et ükskõik, mida suhu panna, suudab ta selle katki närida. See tähendab, et hoo ajal võib haige puutükid endale suure “rahmeldamisega” hingamisteedesse tõmmata. See takistab hingamist või paneb hingamistee üldse kinni ja inimene võib lämbuda. Keele katki närimine hingamist ei halvenda,” põhjendab Meren. 

Ta soovitab, et hoo ajal on põhiline vaadata, et haige tõmbluste ajal enda pead ära ei lööks ega vigastaks ning vajadusel kutsuda kiirabi. Kiirabi jaoks on hea üles kirjutada ka kellaaeg või teha telefoni esiplaanist kuvatõmmis, kus on näha kellaajad, millal hoog algas ning lõppes. 

“Ärevas olukorras ei pruugi need numbrid meelde jääda, arstidel on aga vajalik hoo kestust teada. Kui telefon on käepärast, võib aja fikseerimiseks teha telefoniekraanist kuvatõmmise, kus on aeg fikseeritud. Kui hoog kestab kauem, kui 2–3 minutit, tasuks välja kutsuda kiirabi,” soovitab Meren, kelle sõnul on pikema kui 15-minutilise hoo kontrolli alla saamine juba üsna keerukas. 

C-ANPROM/EE/RDG/0013 Oktoober 2024