Kas tead mõnd inimest, kes magab öösel väga kehvasti, on päeval ääretult unine ning mõnikord tabab teda ootamatu lihaskontrolli kaotus? Piltlikult öeldes on ta võimeline keset kõige põnevamat vestlust või tulisemat vaidlust äkitselt magama jääma või süües tukastama nii, et pea kukub supikaussi. Psühhiaater dr Magda Kõljalg-Vahter selgitab, mis haigusega võib tegemist olla ja kuidas seda ohjata.
Mitmenäoline haigus
Dr Kõljalg-Vahteri sõnul on narkolepsia neuroloogiline häire, mille puhul on häiritud une-ärkveloleku tsüklite reguleerimine. Narkolepsia jaotatakse kaheks erinevaks alaliigiks – tüüp 1 ja tüüp 2. Ühtne ja põhiline kaebus on nende puhul liigne päevane unisus ja tihti ka päeval esinevad lühiajalised kontrollimatud unehood. Paljudel narkolepsiaga inimestel esineb ka rahutut und, uneparalüüsi ehk -halvatust ning uinudes või ärgates avalduvaid hallutsinatsioone.
Tüüp 1 puhul on eristavaks see, et kaasub ka katapleksia – ootamatud lühiajalised lihastoonuse langused, mis võivad esineda näiteks jalgades, kätes kui ka ainult näos – igal inimesel võivad sümptomid olla väga erinevad.
Narkolepsia avaldub enamasti teismeeas, kuid võib alata ka lapseeas või erinevatel põhjustel ka täiskasvanueas. Sümptomid kujunevad välja aastate jooksul, seega on tihti raske paika panna haiguse kindlat algusaega.
Kuna enamasti ei avaldu kõik narkolepsiale iseloomulikud sümptomid kohe ja paljud teised haigused võivad samuti tekitada päevast liigunisust, siis võib narkolepsia diagnoosimine dr Kõljalg-Vahteri sõnul kahjuks aega võtta mitmeid aastaid. Ja tihti ongi tegu mõne muu murega, näiteks mõne teise unehäire, ebapiisava uneaja või D-vitamiini vaegusega. See tähendab, et enne narkolepsia kindlat diagnoosimist ongi vaja sagedasemad mured välistada.
Unepäevik ja uneuuring
“Narkolepsia diagnoosimiseks on vajalik põhjalik kaebuste täpsustamine, unepäeviku hindamine ning uneuuring,” täpsustab dr Kõljalg-Vahter. Ta loetleb, et vajalik on teha uuring nii öösel kui ka järgneval päeval, mil inimesel lastakse teatud aja tagant teha uinakud. Uneuuringul välistatakse muud unehäired ning jälgitakse ajulainetes unefaase, et teha kindlaks narkolepsia esinemine.
On ka leitud narkolepsiaga seotud geenimuutused, kuid on väga palju inimesi, kellel ka nende muutuste korral ei teki narkolepsiat. Geenianalüüs näitab ainult suuremat riski, kuid selle põhjal diagnoosi panna ei saa.
Tüüp 1 puhul on võimalik määrata ka oreksiini taset seljaaju vedelikus, kuid see ei ole enamasti diagnoosimiseks vajalik. Oreksiin on neuropeptiid, mis lisaks muudele kohustustele vastutab ajus une-ärkveloleku reguleerimise eest. Seda tootvate närvirakkude arv on tüüp 1 puhul vähenenud.
Kuidas narkolepsiat ohjata?
Narkolepsia kontrolli all hoidmiseks kasutatakse dr Kõljalg-Vahteri sõnul sümptomaatilist ravi – see tähendab, et kasutuses on erinevaid ravimeid nii liigunisuse vähendamiseks, une kvaliteedi parendamiseks kui ka katapleksia sümptomite vähendamiseks.
Suure osa ravist hõlmab ka käitumuslik pool. Elukvaliteedi parendamiseks on vajalik hoida kindlat unerežiimi, vajadusel määrata ka kindlad ajad uinakuteks. Olla füüsiliselt aktiivne, toituda regulaarselt ja mitmekülgselt ning stressirohkel ajal tegeleda oma vaimse tervisega.
“Narkolepsia diagnoosi korral kompenseerib Tervisekassa suures osas ravimite hinna,” lausub dr Kõljalg-Vahter. Ta möönab aga, et siiski annaks Eestis kättesaadavaid ravivõimalusi parandada, sest välismaal on olemas ja kasutusel juba ka uuemaid ravivalikuid.
Kuna narkolepsia on üsna harv haigus (esineb umbes ühel inimesel 2000st), siis on kahjuks teadlikkus sellest meil vähene ja seetõttu aetakse haigust sageli muude häiretega segamini ning see võib jääda aegsasti avastamata ja ravimata.
“Kui haigust ei ravita, langeb liigunisuse tõttu inimese igapäevane toimetulek ja elukvaliteet – on raske käia koolis, tööl, vähenevad sotsiaalsed kontaktid, igapäevaste toimetuste juures võib vaja olla teiste abi. Sellest kõigest aga võib areneda näiteks depressioon või ka ärevushäire,” toonitab dr Kõljalg-Vahter.
C-ANPROM/EE/RDG/0014
Oktoober 2024
