Ehkki igakülgne tervise eest hoolitsemine peaks olema inimese elus olulise tähtsusega, külvavad erinevad sümptomid ja muretsemine sageli ka igapäevaelu segavaid muremõtteid – seda seisundit mõistetakse terviseärevuse all. Kust läheb piir tervise eest hoolitsemise ja üleliigse muretsemise vahel, selgitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kliiniline psühholoog Piret Annus-Reinberg.

Terviseärevus segab inimese igapäevaelu

Annus-Reinbergi sõnul tähendab tervise eest hoolitsemine normaalseid igapäevaseid tegevusi, mis on seotud füüsilise aktiivsuse, regulaarse söömise ja meeldivate tegevustega, mis meie vaimset tervist toetaksid. Kuigi ilmnenud sümptomite hindamine on igati normaalne ja mõistlik, saab sellest terviseärevus siis, kui inimene muretseb ja kontrollib oma kehalisi aistinguid sellises mahus, et need häirivad juba tema igapäevast toimimist, produktiivsust või suhteid.

“Terviseäreva inimese mõtted ja tegevused on hõlmatud muretsemise, sümptomite guugeldamise, uuringute aegade panemise, nii tervise kui haigustega seotud uudiste lugemisega, mis kõik kokkuvõttes tõstab ärevust järjest rohkem,” selgitas ta.

Terviseärevuse tekkepõhjusi on kliinilise psühholoogi sõnul erinevaid – näiteks on terviseärevus iseloomulikum pigem teatud isiksuse tüüpidele, seotud kõrgema neurootilisusega, üldse kõrgema usaldamatusega või kõrgema kontrollivajadusega.

“Ärevad kipuvad olema need, kes on rohkem muretsemisele kalduvad. Mõnel on varasem negatiivne kogemus meditsiinisüsteemiga, eriti nõukogudeaegsest süsteemist on paljudel lapsena väga ebameeldivaid mälestusi või on lähedasi tabanud mõni ootamatu terviseprobleem või surm, mis kõrge ärevustundlikkusega inimest paneb oma keha ebaotstarbekalt jälgima,” tõi ta näiteid.

Kõike kontrollida pole võimalik

Kui tervise eest hoolitsemise eesmärk peaks olema hea enesetunne ja elukvaliteedi säilitamine, siis terviseärev teeb oma tervise eest hoolitsemisest tervise või keha kontrollimise. “See on aga illusoorne, sest terviseärev arvab ennast suutvat kontrollida midagi, mis ei allu lõpuni meie kontrollile – me ei saa tegelikult kontrollida kõiki oma kehaprotsesse või haiguste mittesaamist, vaid ainult vähendada heal juhul riske.”

Ärevust aitab omakorda säilitada ja võimendada ka nn dr Google’i kättesaadavus, mille abiga erinevatest sümptomitest võimalik diagnoos kokku pannakse. Annus-Reinberg tõdeb, et oma keha aistingute ja võimalike haiguste osas sümptomite guugeldamine on igal juhul ärevust säilitav tegur.

“Mida rohkem seda teha, seda rohkem vastuolulist infot leiab ning ärevus selle käigus tõuseb, mitte ei vähene. Guugeldades on terviseäreva tähelepanu kallutatud, ta leiab internetist vajadusel lõputult oma mõtetele kinnitust ja jätab tähelepanuta, et sama aisting on seotud mitte ühe konkreetse haigusega, vaid sellel on palju võimalikke muid põhjuseid,” selgitas ta.

Niiviisi toimides kipub aju märkama vaid enda haiguse hüpoteesi kinnitavaid väiteid ja tegema kiireid, kuid suvalisi järeldusi. “Lihtsalt info kokku guugeldamine ei saa kunagi asendada aastaid süsteemselt ja teaduspõhiselt inimese keha funktsioneerimist õppinud spetsialisti,” toonitas kliiniline psühholoog.

Abi on teraapiast

Paraku on terviseärevale iseloomulik ka usaldamatus tervishoiutöötajate ja meditsiinisüsteemi osas – seda toetavad nende väljakujunenud uskumused või on neil juba mõni kogemus, mille põhjal on nad jõudnud sellele järeldusele, et meditsiini ei saa usaldada.

“Osaliselt mõjutab ka seda tänapäevane meedia, eelkõige sotsiaalmeedia, kus on palju lugusid haigustest, kus inimene on pöördunud arstile, ja „kohe“ ei leitud midagi või ei suunatud soovitud uuringule või ei ole leitud sobivat raviskeemi,” märkis ta.

Erilised või statistiliselt harva esinevad haiguslood või ootamatud surmad on aga meediale tänuväärne materjal, mis palju tähelepanu pälvib, kuid ärevale tekitab ekslikku taju, nagu surm varitseks iga keha aistingu taga.

“21. sajandi meditsiin on tõesti võimas oma diagnostiliste ja pidevalt arenevate ravivõimaluste suhtes, kuid inimestel on kohati tekkinud juba ekslik illusioon, nagu tervist või keha saaks lõpuni kontrollida. Kahjuks ei saa – me peame leppima, et vaatamata võimsale diagnostikale on kõigi kehad vananevad, kuluvad ning surelikud. Oleme varem või hiljem mõne haigusega kimpus ning see on samuti elu osa,” sõnas Annus-Reinberg.

Kui kõrge ärevustase ja pidev muretsemine häirib inimese igapäevaelu, soovitab kliiniline psühholoog kindlasti teraapiat. “Terviseärevuse puhul ei ole probleemiks mitte haiguse olemasolu päriselt, vaid muretsev mõtteviis ning teraapias õpetatakse tehnikaid, kuidas paremini oma tähelepanu juhtida, oma mõttevigu märgata ja ärevate mõtetega toime tulla,” ütles kliiniline psühholoog lõpetuseks.