Ravimid ei ole tavaline kaup. Nii ravimite arendamine, tootmine kui ka turundamine käib ülirangete reeglite järgi. Valik on apteegiriiulil kirju ja seepärast on patsiendil lihtne pead kaotada: kõrvuti on retseptiravim, mitmeid variante käsimüügiravimist ja hambapasta. Kuidas teha apteegis teadlik valik ning leida üles just see, mida vajad? 

Apteekides müügil olevad preparaadid jagunevad kolme peamisse rühma: käsimüügiravimid, retseptiravimid ja muud preparaadid. Sellistest tervisetoodetest nagu mineraalid, vitamiinid, taimsed vahendid ja toidulisandid lähemalt järgmine kord, seekord aga räägime pikemalt ravimitest. 

Mis on ravim?

Ravim on aine või ainete kombinatsioon, mille otstarve on ravida haigust, leevendada sümptomeid või hoopis haiguseid ennetada. Kuldreegel on see, et kõiki ravimeid ja meditsiinilisi vahendeid tuleb kasutada targalt – täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. 

Lisaks kaubanduslikule tootenimele on igal ravimil alati toimeaine nimi ja tootja firma nimi ning kui arst kirjutab patsiendile välja retsepti, on see üldiselt toimeainepõhine, mitte konkreetse firma nime järgi. 

Ravim koosneb toimeainest ja abiainetest – toimeaine ravib või leevendab haigust, abiained on eelkõige selleks, et anda ravimile kuju ja vorm (näiteks tablett, kapsel, vedelik või sprei) või toetada ravimi toimet. 

Lai valik külvab segadust

Apteegis müügil olevate ravimite valik on suur ning sellest annab kinnitust Ravimiameti statistika, mille järgi turustati 2019. aastal Eestis 4370 erinevat ravimipakendit, erinevaid toimeaineid oli 1245.

Seda seetõttu, et sama toimega käsimüügiravimid ja retseptiravimid sisaldavad sageli sama toimeainet ning erinevus seisneb koguses. Kuna retseptiravim sisaldab suuremas koguses toimeainet kui käsimüügiravim, kirjutab selle välja arst. 

Näiteks, kui lähed apteeki kurguvalurohtu ostma, leiad riiulilt sageli 5-6 erinevat varianti, millel on erinev nimi, vorm (mõni pihustatav, mõni tableti kujul) ja hind, aga sama toimeaine.

Apteegiriiuli ees seistes võib inimene mõelda, et küllap on kõige tõhusam kurguvaluravim see kõige kallim, aga ravimite puhul ei tähenda kõrgem hind sugugi seda, et üks variant teisest parem oleks – toimeaine on neil sama.

Mida peaks teadma enne ravimite kasutamist?

Nagu öeldud, jagunevad ravimid käsimüügiravimiteks ja retseptiravimiteks. Käsimüügiravimeid kasutatakse levinud hädade vastu – näiteks valud, seedeprobleemid, allergiad ja külmetushaigused. Nende ostmiseks ei ole tarvis arsti retsepti, sest neis sisalduva toimeaine kogus on väiksem kui retseptiravimite puhul.

Samuti mängib rolli see, milline on toimeaine olemus ning kas selle tarvitamine vajab arsti järelevalvet või mitte. Retseptiravimi kirjutab välja arst, kes hindab patsiendi seisundi põhjal ravimi koguse ja ravi perioodi. 

Väiksem toimeaine kogus käsimüügiravimites ei tähenda, et neid tohiks tarbida rohkem kui ettenähtud või väga pika perioodi vältel. Samuti tuleb käsimüügiravimite puhul kindlaks teha – näiteks arsti või apteekriga nõu pidades –, et need ei hakkaks mõjutama negatiivselt mõne retseptiravimi toimet ega põhjustaks teiste ravimitega koosmõjus kõrvaltoimeid. 

Paljud inimesed tõenäoliselt ei tea, et infolehed on üks vähestest usaldusväärsetest allikatest ravimite kohta: see on ainuke kanal, kus tootja saab ja peab kirja panema kõik (retsepti)ravimi kohta käiva info. Ärge visake seda pakendit avades esimese asjana prügikasti, vaid lugege alati läbi.

Millised ravimid kuuluvad soodusravimite nimekirja?

Retseptiravimid jagunevad omakorda soodusravimite nimekirja kuuluvateks ja nimekirja mitte kuuluvateks ravimiteks. Soodusravimite kuuluva ravimi ostmisel tuleb patsiendil tasuda omaosalus 2,5 eurot ja kui ravim jääb haigekassa poolt seatud piirihinna vahemikku, tasub ülejäänud summa haigekassa.

Soodustus võib olla 50-100 protsenti ning kehtib ravikindlustusega patsientidele. Nimekirja lisatud ravimid on patsientidele väga taskukohased ning Haigekassa statistika järgi kulub patsiendil ühele retseptile keskmiselt 6,5 eurot.

Näiteks, kui ravimi piirhind on 8 eurot ja patsient valib sellest kallima, näiteks 10-eurose ravimi, tuleb tal tasuda 2,50 eurot omaosalust ja piirihinna ületanud summa ehk kokku 4,50 eurot.

Enne seda, kui uus ravim taskukohase hinnaga apteeki müügile jõuab, peab see saama soodusravimite loetellu. See aga tähendab mitmeosalist taotlusperioodi ja menetlemist. Eestis võtab uue originaalravimi soodusravimite loetellu lisamine oluliselt kauem aega kui näeb ette Euroopa Liidu direktiiv (180 päeva).

2020 avaldatud analüüs näitas, et 2015-2019 aastatel Euroopas registreeritud ravimite Eesti patsiendini jõudmine võttis aega keskmiselt 660 päeva.  

Kas originaalravim või geneeriline ravim?

Apteekides müügil olevad ravimid jagunevad üldiselt kahte rühma: originaalid ja geneerikud. 

Originaalravim on uus molekul, mille väljatöötamiseks on tehtud aastatepikkust teadustööd (kliinilisi uuringuid) ning mida tohib ravimina müüa vaid üks tootja. Uue ravimi loomisel võtab tootja endale arendusprotsessi kulude katmiseks patendikaitse, mille jooksul teised ettevõtted sama toimeainega ravimit müüa ei tohi.

Originaalravim on “leiutis“ või avastus, mis teeb geneeriku turule toomise üldse võimalikuks. Kui konkreetse originaalravimi patendikaitse saab läbi, tohivad sama toimeainega ravimeid turule tuua ka teised tootjad.

Vahe seisneb siis selles, et teised tootjad ei pea enne oma versiooni turule toomist läbima samavõrd pikka arendusprotsessi ega ka soodusravimite loetellu lülitamise menetlust kui originaal.

Geneeriline ravim (ka koopia- või analoogravim) ongi selline ravim, mis sisaldab originaalravimiga sama toimeainet ning on mõeldud sama haigusseisundi raviks.

Erineda võivad geneerilise ravimi ja originaali abiained, tootmistehnoloogia, vabanemismehhanismid, kuju, märgistus ja tahke vorm. Ka geneeriline ravim peab enne turule jõudmist läbima põhjaliku kvaliteedi- ja ohutuskontrolli, et teha kindlaks, kas ravim on sama hea kui originaal. Kontrolli käigus uuritakse ka abiainete ohutust ja kvaliteeti.

Mis on geneerikute eesmärk?

Geneerikute eesmärk on pakkuda ostjale suuremat valikut ja võimalust eelistada taskukohase hinnaga ravimeid. Kui inimesed tarbivad odavamaid, aga sama toimega ravimeid, saab ravikindlustus selle arvelt lubada rohkem uusi ja kallimaid ravimeid, millest pole veel patendikaitse tõttu odavamaid variante turule toodud.

Selleks, et geneeriline ravim saaks samuti soodusravimite nimekirja tuleb müügiloahoidjal esitada lihtsustatud taotlus, mille menetlemiseks annab töö- ja terviseministri määrus aega 90 päeva.

Esimene geneeriline ravim saab turule siseneda vähemalt 30 protsenti odavama hinnaga, iga järgmine omakorda 10 protsenti veelgi odavamalt. Mida rohkem ühe toimeaine geneerikuid turul on, seda odavamaks läheb hind ja seda rohkem väheneb ka tootjal huvi turundada. 

Eestis 2019. aastal välja kirjutatud ravimitest olid toimeainepõhise retseptiga 96 protsenti, kuid geneerilised ravimid moodustasid ravimiturust vaid 36 protsenti ning vaid 18 protsenti ostetud ravimitest. See protsent võiks olla märksa suurem, et parandada ravimite kättesaadavust ning muuta hinnad patsiendile taskukohasemaks. 

Tea ja tunne ravimeid, mida kasutad ja küsi alati nõu apteekrilt või (pere)arstilt ravimitega seotud küsimuste või murede korral.