Sotsiaalmeedias inimese füüsilist ja vaimset tervist puudutava nõu jagamine on saamas järjest populaarsemaks suunamudimise viisiks. Paraku puudub paljudel nõuandjatel selleks vastav väljaõpe, mistõttu tuleb jagatava info tõenduspõhisust järjest kriitilisema pilguga hinnata.

Õnneks leidub järjest rohkem ka näiteid, kus sotsiaalmeedia on vastava kvalifikatsiooniga inimese üheks väljundiks: psühhiaatria resident Ove Liis Mahhov (@oveliis) on hingeasjaks võtnud eestlaste vaimse tervise alase teadlikkuse ning soovib, et tulevikus räägitaks vaimse tervise muredest sama avameelselt kui näiteks eesseisvast pimesooleoperatsioonist.

Vaimne tervis võiks olla aktsepteeritav jututeema

Ove Liis Mahhov lõpetas arstiteaduskonna viis aastat tagasi ning asus seejärel kohe psühhiaatria residentuuri, millest on tänaseks tehtud kolm aastat (residentuur kestab ühtekokku viis aastat – toim). Kui Ove Liisi omandatavaks erialaks on psühhiaatria, siis tänu kõrvalerialaks valitud laste- ja noortepsühhiaatriale saab ta tulevikus ravida nii täiskasvanuid kui ka lapsi.

Otsus luua psühhiaatriale ja vaimsele tervisele keskenduv Instagrami konto tekkis tal beebiga kodus olles. “Vaimsest tervisest räägitakse viimasel ajal palju, aga iga artikkel lõpeb lausega “uuri täpsemalt spetsialistilt”. Tundsin, et ma oskan ja tahan seda teemat sügavamalt, samas inimlikult arusaadavas keeles jagada,” tõdes ta.

Samuti häiris psühhiaatria residenti, et vaimse tervisega kaasneb sageli teatav müstika või hirm, mistõttu ei kuulu see kehalise tervise diskussiooni juurde – sestap peaks muresid justkui ilmtingimata häbenema. “Keegi ei mõista hukka, kui inimene vajab pimesooleoperatsiooni, samas depressioon või, hoidku jumal, psühhootiline episood paneb lähedased pomisema ja kiiresti teemat muutma.”

Kuivõrd vaimne tervis on olulisim osa Ove Liisi igapäevatööst, soovib ta selle teema ka teiste jaoks igapäevaselt aktsepteeritavaks jututeemaks muuta. “Nagu saab uhkusega jagada oma luumurru tükkide või haavaõmbluste arvu, võiks olla okei mainida, et käid depressiooni tõttu teraapias või võtad psühhootilise häire ägenemise ennetuseks ravimeid,” lisas ta.

Sõna saavad ka kolleegid

Et vaimse tervise eksperdid on Eestis suuresti ülekoormatud ning sotsiaalmeediasse postituste tegemine võtab oma aja, leiab Ove Liis, et Instagramis saab postitusi teha lühikeste juppide kaupa ja sobivatel hetkedel, mil põhjalikumat süvenemist vajavaid toimetusi niikuinii teha ei jõuaks.

Seeläbi hoiab psühhiaatria resident mõtet pidevalt töös ning kulutab tänu sellele vähem aega nn tühja skrollimisele. “Tööl tegelen tööasjadega, sotsiaalmeediaks kasutan näiteks poejärjekorras seismise või lasteaia poole jalutamise hetki. Sotsiaalmeedias olles kulub mul varasemast rohkem aega sisuloomele ja sellevõrra vaatan näiteks Instagramis oluliselt vähem teiste loodud materjale.”

Seejuures möönab ta, et inimeste esitatud küsimused on teinekord väga huvitavad ning seetõttu unustab ta end vabast ajast tükiks ajaks meditsiiniandmebaasidesse surfama. “Arstina olen saanud süveneda küsimustesse, mida vastuvõtul tavaliselt ei jõua arutada ja mille kohta ka mul endal on olnud väga huvitav lugeda – näiteks erinevate toidulisandite teaduspõhisus. Olen hästi tänulik kolleegidele, kes mu vastuseid loevad ja mulle kirjutavad, et täiendada-parandada, kuna olen tänu sellele palju juurde õppinud,” märkis ta.

Antidepressantide kohta levib palju müüte

Kuna infoühiskonnas kipub Google’i abil tõestusmaterjali jätkuma pea igale tervist puudutavale (vale)väitele, seisab ka Ove Liis sageli silmitsi müütide ja eksiarvamuste ümberlükkamisega. Kõige enam puutub ta enda sõnul kokku ravimite, eelkõige antidepressantidega seotud müütidega. Pahatihti jääb inimestel mulje, et kõik psühhiaatrilised ravimid kuuluvad ühte suurde gruppi, vaatamata asjaolule, et tegemist on erinevate toimeainetega.

“Keegi ju ei arva, et näiteks valuvaigistitel ja vererõhku alandavatel ravimitel on sama toime, samad kõrvaltoimed, samad kasutamisnäidustused ja samad ohud. Aga huvitaval kombel laieneb ühe psühhiaatrias kasutatava ravimi kohta kuuldud (eel)arvamus automaatselt kõigile neist. Seda ilmestatakse veel koledate sõbra sõbrannalt kuuldud hirmujuttudega ja tulemus on see, et inimene, kellel rohust abi oleks, ei julge seda võtta.,” nentis ta.

Samuti lisab ta, et inimestel, kes pole ise vaimse tervise probleemidega kokku puutunud, on tihtipeale raske ette kujutada, mida haige inimene tunneb. “Nad võrdlevad teise inimese depressiooni oma paha tuju päevaga ja on imestunud, miks ennast kokku ei suudeta võtta ja vingutakse. Väga keeruline on mõnikord selgitada, et meeleoluhäiretest paranemine ei ole ainult tahtejõu küsimus.”

Üheks sagedasemaks müüdiks on arvamine, et vaimse tervise alaseks nõustamiseks oleks vaja minna psühhiaatri või psühholoogi juurde. “Tegelikult on perearstid adekvaatsed muu hulgas näiteks depressiooni ja ärevust diagnoosima, ravima, ravi jälgima ja psühholoogile suunama. Nad ei karda seda, see on nüüdseks juba osa nende igapäevatööst. See on hea variant, sest inimene saab kiirelt abi, mitte ei pea pool aastat psühhiaatri vastuvõtuaega ootama,” märkis ta.

Sotsiaalmeedia ei asenda spetsialisti vastuvõttu

Et sotsiaalmeedia kaudu professionaalse abi otsimine pole vaimse tervise probleemi puhul piisav, peab ka Ove Liis seda põhimõtet oluliseks, kui Instagrami kontol jälgijate küsimustele vastab. “Üritan sotsiaalmeedias vastates selgitada, et minu ühelauseline vastus ei asenda arsti konsultatsiooni ning mul on võimatu inimesele ilma tema haigusloosse süvenemata adekvaatset nõu anda – selleks tuleks pöörduda ikka arstile.”

Samas annab ta endale aru, et dr Google’i abil leiavad inimesed palju vastukäivat informatsiooni, mis tegelikule tõele lähemale aidata ei pruugi. “Üritan olla sama hea kui Google ja anda mõtteid, kuhupoole (veel) pöörduda, mida oma arstiga arutada või milliseid eneseabinippe proovida.”

Piir sotsiaalmeedias nõu andmise ja arsti pädevusse kuuluvate tegevuste vahel läheb Ove Liisi jaoks sealt, kust edasi tuleks süveneda indidviduaalsetesse haiguslugudesse ja tegeleda personaalnõustamisega. “See oleks mulle kurnav, ebaeetiline ja potentsiaalselt inimest kahjustav, kuna ma annaks ju nõu puuduliku info põhjal. Seetõttu vastan ainult üldistele, harivatele, vaimset tervist normaliseerivatele ja silmaringi laiendavatele küsimustele,” ütles ta.

Seega puhtalt sotsiaalmeedia abil vaimse tervise muret ei lahenda ning tõsisema probleemi korral tuleks julgelt pöörduda silmast-silma suhtleva spetsialisti poole. Küll aga ei tähenda see, et sotsiaalmeedia abil ei õnnestu anda ennetusalast nõu.

“Vaimse tervise alased ennetus- ja üldharivad tegevused on üliefektiivsed, aga olnud pikka aega vaeslapse rollis. Ennetustegevusega saame ära hoida raskeid terviseprobleeme, rääkimata perearstide, eriarstide ja muude vaimse tervise spetsialistide töökoormuse vähendamisest (ja juurdepääsetavuse tõusust),” ütles ta.

Just tõenduspõhise abi pakkumine on psühhiaatria residendi jaoks peamine motivaator Instagramis aktiivselt toimetamiseks. “Kõige rohkem rõõmu teeb mulle see, kui keegi ütleb, et tänu minule on vaimse tervise spetsialistid vähem hirmutavad ja ta on julgenud abi otsida,” kinnitas Ove Liis Mahhov.