Tuntud raadiojutlustaja Charles R. Swindoll on öelnud, et elu on kümme protsenti see, mis sinuga juhtub, ja ülejäänud see, kuidas juhtunule reageerid. Selle mõttega võib kirjeldada ka 34-aastase Kirta lugu, kelle elu muutus pärast ränga diagnoosi saamist täielikult.

IT sektoris tarkvara testijana töötav eestlanna on olnud alati positiivse ellusuhtumisega, kuid pärast sclerosis multiplex’i ehk hulgiskleroosi diagnoosi saamist muutus kõik. “Mingil hetkel olin omadega üpris tumedas kohas,” meenutab Kirta perioodi, mil depressioon tema üle võimust võttis. 

Mis juhtus?

Esimesed hulgiskleroosi tunnused tekkisid Kirtal 24-aastaselt. Parem käsi hakkas värisema ja mingi aeg hakkas ta jalutamise ajal paremat jalga lonkama. Asi tundus imelik ja Kirta läks neuroloogi juurde. 

Kui uuringud tehtud, selgus, et tegemist on sclerosis multiplex’iga (edaspidi SM). See oli raske tõdemus noore naise jaoks. “Mul tekkis täiesti lootusetuse tunne,” ütles Kirta. “Vaimne seisund kannatas tõsiselt, tekkis ärevus ja depressioon ning stressi suurenemisel ei paistnud lõppu tulevat.”

Kirta käis regulaarselt ka jõusaalis, kuid mingist hetkest alates hakkas ta trenažööril joostes koperdama, tekkisid ka kukkumised. 

Mis sai edasi?

Kirta hakkas võtma ravimeid, kuid need ei toonud leevendust: “Mind raviti viie erineva ravimiga ja mu igapäevane enesetunne oli neist tugevalt mõjutatud. Lisaks tõid ravimid immuunsuse alla ja erinevad viirused hakkasid tihemini külge.” Ta möönis, et kõrvalmõjudega oleks veel hakkama saanud, kuid murekoht oli see, et need ravimid ei pidurdanud haigust.  

Jõudis tüvirakuravini

Tüvirakkudest kuulis Kirta esimest korda 28-aastaselt: “Nägin “Ringvaates” Marguse lugu ja hakkasin asja uurima ning võtsin temaga ühendust. Sain aru, et tüvirakuravi võib olla minu jaoks võimalus, ehk isegi ainus.”

Kirtal õnnestus teha ravi siinsamas Eestis 2019. aastal ning ta on tänulik, et Haigekassa seda toetas. Raviprotsess ise nõudis tõsist pingutust, nii vaimselt kui füüsiliselt. “Ma ei kujutanud ette, kui raske see tegelikult on,” ütles Kirta. “Kuid teadsin, et pean seda tegema.” 

Et teha tüvirakuravi, tuleb kõigepealt hävitada vanad immuunrakud. Selleks tehakse esmalt keemiaravi, mis esitab kehale tõelise väljakutse. Ravi kestis kokku umbes kaks ja pool nädalat. “Mul hävinesid limaskestad, tulid ära juuksed, tekkis selline lootusetuse tunne, et kas tulen sellest olukorrast üldse välja,” meenutas naine. 

Tüvirakud koguti Kirta enda verest. Kogumise ajal tundis ta, et süda läks pahaks, lisandus ka isutus. Kuid kõik see möödus. 

Pärast keemiaravi süstiti Kirtale tagasi temalt endalt kogutud tüvirakud. Uuesti kehasse viidud tüvirakud käivitavad normaalse immuunsüsteemi. Uus immuunsüsteem ei ründa enam omaenese närvirakke. Pärast ravi tuli Kirtal veel pool aastat olla hästi ettevaatlik, et vältida kõikvõimalikke infektsioone kuni immuunsüsteem oli täielikult taastunud.

4 aastat hiljem 

Kirta ravist on möödas neli aastat. Tema immuunsüsteem on taastunud ja piiranguid enam ei ole. Füüsiliselt Kirtal väga palju paremaks ei muutunud – parem käsi ei liigu ja parem jalg liigub kehvasti. Ta on õppinud kirjutama ja tegutsema vasaku käega. Kuid suur asi on see, et haigus on seisma jäänud – ei ole halvemaks läinud. 

”Tüvirakuravi pidurdas haiguse kulgu ja see on hea tunne!” rääkis Kirta,” Mul kadus pidev stress tuleviku pärast. Oleksin nagu tagasi saanud vabaduse elada oma elu nii, nagu seda ise soovin. Ma ei vaata maailma enam selle pilguga, et mida ma teha ei saa, vaid ma olen leidnud uusi asju, mida ma teha saan. Kogu mu enesetunne on muutunud – see ei ole võrreldav sellega, mis oli enne tüvirakkude siirdamist.”

Raviga ei tasu viivitada

Tänaseks on Kirta võitu saanud ka depressioonist. Suureks abiks on seejuures olnud sõprade ja pere toetus. 

Kirta rääkis, et kui puue süvenes, tõmbus ta rohkem endasse. Kuid nüüd julgeb ta toetuda ka teistele inimestele ja sellest on palju abi. 

“Ma soovitan leida uusi eesmärke, palju reisida ja suhelda lähedastega. Soovitan ka tervislikult toituda ja sporti teha – see aitab väga palju. Ma ise käin viis korda nädalas jõusaalis ja teen seal seda, mida saan. Kindlasti tasub varakult mõelda tüvirakuravile niipea, kui selline diagnoos saadakse,” andis ta soovituse SM diagnoosiga inimestele.