Kes on need lapsevanemad, kes keelduvad laste vaktsineerimisest? Miks nad seda teevad?

Lapsevanemad, kes keelduvad vaktsineerimisest, võib jagada kolme gruppi. Esimene grupp on lapsevanemad, kes eitavad vaktsineerimise vajalikkust, sest nad ei usu haiguste olemasolusse või nende tõsidusse. Kuigi see rühm on õnneks väike, on nende veenmine üks keerukamaid ülesandeid meditsiinitöötajate jaoks. Nende seisukohtade muutmine on raske, kuna eituses olevad inimesed kipuvad tõrjuma igasugust teaduslikku informatsiooni.

Teise grupi moodustavad inimesed, kelle vaktsiinivastane hoiak on tekkinud isiklike või lähedaste kogemuste põhjal. Neil on sageli olnud negatiivseid kogemusi, näiteks kui keegi perekonnas haigestus ja nad seostavad seda vaktsiiniga. Mõnikord võivad vaktsiinid tõepoolest mõne terviseprobleemi esile kutsuda, kuid sagedamini on põhjused muud, ja nende omavaheline seos ei pruugi olla teaduslikult tõestatud. Selle grupiga on oluline vestelda, nende hirme kuulata ja aidata selgitada, kas kahtlused on põhjendatud või põhinevad ekslikel tõlgendustel.

Kolmas grupp koosneb vanematest, kellel on lihtsalt puudulik informatsioon. Sageli tundub, et vaktsineerimisest räägitakse palju, kuid reaalsuses jääb paljudele olulistest faktidest puudu. Meie ülesanne on anda selge ja arusaadav ülevaade sellest, mida vaktsiinid endast kujutavad, millest need koosnevad ning millist kaitset nad pakuvad. Samuti tuleb selgitada, et vaktsineerimine ei pruugi alati takistada nakatumist, kuid kaitseb tõsiste haigusvormide eest ja aitab hoida ühiskonna tervist laiemalt.

Selleks, et vaktsineerimise kasulikkust selgitada ja hirme hajutada, peame leidma aega vastastikuseks dialoogiks. See aitab vähendada valeinformatsioonist tulenevat hirmu ja toetada ühiskonna tervist läbi laialdase vaktsineerimise.

Vaktsiinivastasusega võitlemisel on oluline tegeleda probleemiga nii haridustasandil kui ka teadlikkuse tõstmise kaudu. Arstidel, teadlastel ja meedial on suur roll selgitada faktide põhjal vaktsiinide toimemehhanisme, ohutust ja kasulikkust. Vajame rohkem arutelusid, mis on suunatud empaatiale ja mõistmisele, mitte vastandumisele. Inimeste hirmud on reaalsed ja tihti tugevalt juurdunud, mistõttu neid tuleb käsitleda kannatlikult ja vastastikku lugupidavalt.

Kui lüüa internetiotsingusse haiguse nimi ja märksõna vaktsiin, satub lugeja segadusse, sest infot on väga palju. Mõned leheküljed toovad detailselt välja vaktsiinide koostise ja abiained ning hirmutavad väidetega, et vaktsiinist on rohkem kahju kui kasu. Mõned lausa väidavad, et vaktsiin teeb lapsed haigeks. Kogumis võivadki need leheküljed lapsevanemat kallutada sinna suunas, et ta jätab oma lapsed haiguse vastu kaitseta. Mida sellises olukorras teha, kuidas teha mõistlik ja mõistusepärane valik?

Miks lapsevanamad jätavad oma lapsed vaktsineerimata? Üks peamisi tegureid on eksitav või valesti tõlgendatud teave, mis levib internetis kiiresti. Näiteks levitatakse vääri väiteid, et vaktsiinid põhjustavad kroonilisi haigusi, näiteks autismi, kuigi teaduslikud uuringud on seda korduvalt ümber lükanud. Ometi jätkavad sellised väärarusaamad oma teed massideni, sest neid toetavad emotsionaalsed ja isiklikud lood, mis mõjuvad inimestele tugevamalt kui teaduslikud tõendid.

Vaktsiinide komponendid on hoolikalt valitud ja ohutud, et tagada immuunvastuse käivitamine ilma haiguse tekitamiseta. Iga komponent, olgu see antigeen, adjuvant või säilitusaine, mängib olulist rolli, et vaktsiin oleks tõhus, ohutu ja pika säilivusajaga. Tänu nendele komponentidele on vaktsiinid võimsad vahendid haiguste ennetamiseks ning aitavad kaitsta kogu elanikkonda nakkushaiguste eest.

Kui vaatame nende abiainete loetelu, siis see võib tunduda üsna hirmutav tõesti. Aga kas ma saan õigesti aru, et küsimus on just koguses. Kasvõi see formaldehüüd, mida leidub vaktsiinis umbes viiskümmend korda vähem kui poes puuviljaletis müüdavas pirnis. 

Formaldehüüdi kogus vaktsiinides on äärmiselt väike ja jääb kindlalt ohutuse piiridesse, mida tervishoiuametid on kehtestanud. Enamik vaktsiine sisaldab formaldehüüdi jääke, mis jäävad vahemikku 0,0002 mg kuni 0,1 mg annuse kohta.

Formaldehüüd on vaktsiinides vajalik tootmisprotsessi osana, kus seda kasutatakse viiruste või bakteriaalsete toksiinide inaktiveerimiseks, et muuta vaktsiinid ohutuks. Pärast seda eemaldatakse enamik formaldehüüdi vaktsiinist, kuid väike jääkkogus võib endiselt olla olemas. See kogus on aga tunduvalt väiksem kui see, mida inimkeha ise loomulikult toodab.

Võrdluseks: inimese kehas on keskmiselt umbes 1,1 mg formaldehüüdi iga liitri vere kohta. See tähendab, et isegi väikestel lastel leidub kehas rohkem formaldehüüdi, kui nad saavad vaktsiiniga. Lisaks puutuvad inimesed regulaarselt kokku formaldehüüdiga, saades seda nii toidust kui keskkonnast, näiteks puu- ja köögiviljad, nagu pirnid ja õunad, sisaldavad looduslikult formaldehüüdi.

Formaldehüüdi kasutamine vaktsiinides on ohutu ning selle väikesed kogused ei kujuta inimestele terviseriski.

Terviseamet tunneb üsna suurt muret selle pärast, et meie vaktsineeritute tase on juba praegu paljude haiguste puhul langenud alla maailma terviseorganisatsiooni soovitusliku 95%. Me näeme selle tulemusena, et ringlema hakkavad haigused, mis on justkui unustusse vajunud, aga need vanad haigused tulevad tagasi. Kas teie kogemused kinnitavad seda?

Jah, kui vaktsineerimise tase langeb alla soovitusliku 95%, võib oodata nakkushaiguste leviku suurenemist. Selle põhjuseks on asjaolu, et paljude nakkushaiguste puhul on karjaimmuunsuse (ehk kollektiivse immuunsuse) saavutamiseks vajalik, et vähemalt 95% elanikkonnast oleks vaktsineeritud. Karjaimmuunsus kaitseb mitte ainult vaktsineerituid, vaid ka neid, kes ei saa tervislikel põhjustel vaktsiine, näiteks imikuid või inimesi, kellel on immuunpuudulikkus.

Kui vaktsineerimise tase langeb alla selle kriitilise piiri, on haigustel kergem levida, sest kaitsvad barjäärid on nõrgenenud. Selle üheks tagajärjeks võibki olla nakkushaiguste taastekkimine, st haigused, mis on vaktsineerimise abil kontrolli alla saadud või isegi täielikult elimineeritud, võivad taas ilmneda.

Näiteks leetrid, mis olid mitmes riigis peaaegu kadunud, on taas tõusnud esile piirkondades, kus vaktsineerimise tase on langenud alla 95%. See seab ohtu ennekõike riskigrupid: lapsed, vanurid ja inimesed, kellel on nõrgenenud immuunsüsteem ja on seetõttu kõige haavatavamad. Kui nakatumisjuhtumite arv suureneb, satuvad just need grupid kõige suuremasse ohtu, sest neid ei pruugi olla võimalik vaktsineerida või nende immuunsüsteem ei reageeri vaktsiinile piisavalt tugevasti.

Aga kellele on siis vaktsineerimine vastunäidustatud?

Vaktsineerimine on vastunäidustatud inimestele, kellel on esinenud raskeid allergilisi reaktsioone (nt anafülaksia) mõne vaktsiini koostisosa, nagu želatiin, munavalk või antibiootikumid, suhtes. Sellised reaktsioonid võivad olla eluohtlikud ja vajavad erilist tähelepanu. Elusvaktsiinidega vaktsineerimine on vastunäidustatud ka immuunpuudulikele inimestele, vähiravi ja bioloogilist ravi saavatele inimestele ja ka rasedatele. Seevastu inaktiveeritud vaktsiinid on soovituslikud nii rasedatele  (nt gripp, teetanus/difteeria/atsellulaarne läkaköha vaktsiin) kui ka immuunpuudulikele.

Kui inimesel on hetkel äge tõsine haigus, näiteks kõrge palavik või raske infektsioon, soovitatakse vaktsineerimine ajutiselt edasi lükata. See ei tähenda, et vaktsiin oleks pikas perspektiivis vastunäidustatud, vaid pigem oodatakse, kuni inimene on tervenenud, et vaktsiini mõju oleks optimaalne ja ei lisanduks uusi terviseriske.

Vaktsineerimine on vastunäidustatud vähestele inimestele, kuid vastunäidustused tuleb hoolikalt läbi kaaluda. Enamasti on vaktsineerimine vastunäidustatud inimestele, kellel on esinenud raskeid allergilisi reaktsioone vaktsiinikomponentidele, kes on immuunpuudulikud, rasedad või kel on sel hetkel äge tõsine haigus. Enne vaktsineerimist tuleks alati konsulteerida tervishoiutöötajaga, kes suudab hinnata individuaalseid riske ja anda soovitusi vaktsineerimise kohta.

Lastehalvatus on Eestis likvideeritud, aga paljudes riikides endiselt olemas. Lapsed invaliidistuvad pöördumatult, sest üks lihtne otsus on jäänud tegemata.

Kuigi lastehalvatus (poliomüeliit) on Eestis edukalt likvideeritud tänu laialdasele vaktsineerimisele, ei ole see haigus maailmast täielikult kadunud. Lastehalvatus on viirushaigus, mis ründab närvisüsteemi ning võib põhjustada pöördumatut halvatust. Kõige traagilisem on see, et poliomüeliit mõjutab kõige sagedamini väikelapsi, kes võivad jääda elu lõpuni invaliidiks. Eestis on vaktsineerimise tulemusel õnnestunud lastehalvatusest vabaneda, kuid vaktsineerimisest loobumine või madal vaktsineerimistase seab meid endiselt ohtu, eriti arvestades rahvusvahelist reisimist ja rändemustreid. Kui vaktsineerituse tase langeb, suureneb oht, et haigus võib tagasi tulla ka piirkondadesse, kus see on varem likvideeritud.

Iga otsus vaktsineerida mitte ainult ei kaitse üksikisikut, vaid aitab säilitada karjaimmuunsust ja vältida haiguse naasmist. Kahjuks on mõnedes riikides vaktsineerimine ebapiisav ning selle tulemusena näeme endiselt juhtumeid, kus lapsed jäävad invaliidiks – kõik sellepärast, et üks lihtne otsus, mis on vaktsineerimine, on jäänud tegemata.

Kui suureks hindate teie tõenäosust, et need unustusse vajunud haigused võivad hakata Eestis levima?

Seoses migrantide ja sõjapõgenike arvude suurenemisega Euroopas on mitmed vaktsiinvälditavad haigused 2022-2023. aastal nädanud tõusutrendi. Näiteks difteeriasse haigestumine on suurenenud peaaegu viis korda. Kui meie vaktsineerimise hõlmatus Eestis jääb püsivalt alla 95% , siis kahjuks on oht unustusse jäänud haiguste taastekkele olemas. Loodan Eesti inimeste tarkusele ja usun, et kõik koos suudame lapsed ja täiskasvanud õigeaegselt ära vaktsineerida.

Mida ütlevad need lapsevanemad, kes on teinud otsuse mitte vaktsineerida, aga nende laps haigestub ja satub lõpuks raskes seisus teie hoole alla. Kas nende usk mitte vaktsineerida viimaks pöördub?

Paljud lapsevanemad, kes seisavad silmitsi oma lapse tõsise haigestumisega haigusesse, mis on vaktsiinidega ennetatav, võivad tunda kahetsust ja süüd. Sageli tunnistatakse, et vaktsineerimata jätmine oli ekslik otsus, mida tehti valeinformatsiooni või hirmude põhjal. Vanemad võivad hakata mõistma, et vaktsiin oleks võinud nende last kaitsta.

Tervishoiutöötajad, kes tegelevad vaktsineerimata laste raviga, märkavad sageli, et vanemad muutuvad avatumaks teaduslikule informatsioonile ja arsti nõuannetele pärast seda, kui on isiklikult kogenud oma lapse raskekujulist haigestumist. Nad võivad hakata usaldama meditsiinilist autoriteeti ja kaaluma vaktsineerimist tulevikus, kas oma lapse või järgmiste laste puhul.

Teisalt on ka lapsevanemaid, kes jäävad pärast lapse haigestumist endiselt vaktsiinivastaseks. Nad võivad leida muid põhjendusi ja tõlgendada oma lapse haigust viisil, mis ei kõiguta nende algset seisukohta. Mõned vanemad võivad pidada haigust loomulikuks osaks lapse arengust või süüdistada teisi väliseid tegureid. Siin võib mängida rolli sügavalt juurdunud uskumused ja skeptitsism meditsiinisüsteemi suhtes.

Mõned lapsevanemad, kes on keeldunud vaktsineerimisest, võivad tunda usalduskriisi tervishoiusüsteemi suhtes. Kui nende laps haigestub, võib neil olla raske tervishoiutöötajate nõuandeid täielikult usaldada või nad võivad arvata, et nende lapse seisund on erand, mis ei ole vaktsineerimisega seotud.

On ka vanemaid, kes võtavad haigestumisjuhtumit kui õppetundi. Nad võivad avalikult jagada oma kogemust ja julgustada teisi vanemaid kaaluma vaktsineerimist. Neil juhtudel võib lapse haigestumine olla pöördepunkt, kus vanemad hakkavad vaktsiine pooldama ja räägivad avalikult oma varasematest ekslikest otsustest, et aidata vältida sama teiste perede puhul.

Arstid ja tervishoiutöötajad mängivad olulist rolli, pakkudes vanematele empaatiliselt tuge ja informatsiooni, isegi siis, kui nad on minevikus vaktsineerimise vastu olnud. Mittemõistmine või hukkamõist ei aita, kuid avatud ja toetav suhtumine võib aidata vanematel muuta oma vaateid ja leppida teaduslike tõenditega, eriti pärast isikliku kriisi kogemist.

Lõppkokkuvõttes on iga juhtum erinev ja sõltub vanemate isiklikest uskumustest, informatsiooni vastuvõtmisest ning arsti ja patsiendi vahelisest suhtlusest.

Küsis Imre Kaas, Terviseameti kommunikatsioonijuht