Benno Abrami esimene töökoht pärast arstiteaduskonna lõpetamist oli ordinaatorina Viljandi haigla kirurgia osakonnas. „Mäletan hästi seda, kui mind Viljandi haiglasse 1952. aastal tööle võeti. Olin siis just abiellunud ja minu abikaasa Linda, kes oli günekoloog, tuli samuti Viljandi haiglasse tööle,“ meenutas Abram.

Viljandi haiglas oli ta erinevatel ametikohtadel üle kuuekümne aasta. Täna rääkis Benno Abram, et selle pikaaegse karjääri jooksul oli õnnestumisi küllalt, kuid oli ka raskeid hetki. „Töötamise aja alguses ei lubatud tegelikult teha üldse luulisi operatsioone. Hiljem olid need lubatud, kuid reieluukaela murru puhul oli operatsioon väga keerukas. Konservatiivselt ravisin ma kõiki neid patsiente ja tegelikult üldse mitte halbade tagajärgedega,“ rääkis Abram tagasihoidlikult. 

Tema sõnul hoidis kirurgi ameti puhul meeled positiivsena see, et kirurgidel oli tavaks rääkida operatsiooni ajal anekdoote. „Anekdoodi rääkimine pakkus puhkust ja andis kirurgi mõttele vabaduse. Tegelik mõte, eriti raskete operatsioonide juures, oli ikka operatsiooni käigu juures, aga anekdoot kergendas seda tööd. Anekdoot oli alati teretulnud,“ rääkis ta ajale tagasi vaadates.

Üle poole sajandi pikkuse karjääri kõige suuremaks töövõiduks peab Benno Abram aga tänase Viljandi haigla hoone ehitamise algatamist. „Mina ja minu abikaasa taotlesime uue haiglahoone ehitamist, tema tegi projekti ja viis selle mõtte valitsusorganitesse. MEKi ja KEKi näol olid ehitusvõimsused suured, nii saime valitsuselt loa ehitama hakata. See on kõige suurem võit,“ ütles Abram.

Täna käib aga uue Viljandi maakonna haigla ja tervisekeskuse ehitus, mille valguses soovitab ta projekti eestvedajatel praegune hoone töösse jätta. „Minu arvates oli ajalooliselt toonase uue haigla saamine Viljandi maakonnale suur kingitus. Seda lihtsalt ära anda ja selles töötamist lõpetada ei maksa. Uus haigla ei suuda praegust sellises mahus asendada,“ avaldas Abram arvamust.

Benno Abram põdes kaks aastat tagasi läbi koroonaviiruse, mis tema tervist nõrgendas. Seetõttu elab ta nüüd Harjumaal kõikide mugavustega maakodus, oma pojale Jaan Abramile lähemal. Poeg käib teda iga päev külastamas ning Benno tunneb end hästi. „Kõik vead, mis on mulle külge tulnud, püsivad endist viisi, kuid uusi haigusi ei ole juurde tulnud,“ kirjeldab ta oma tervist.

Oma kõrge vanuse taga näeb Benno Abram aga pärilikkust. „Ma ei tea, kas vanuse põhjusel mingit saladust tegelikult üldse on. Ma usun, et minu puhul on tegemist pärilikkusega. Üks minu ema õdedest on samuti elanud üle 100 aasta vanuseks,“ rääkis ta. Õnneliku ja terve elu elamiseks soovitab juubilar tänastel noortel hoiduda meelemürkidest. „Palun hoiduge narkootikumidest ja alkoholist, kui see vähegi võimalik on. Usun, et see õnnestub kõigil, kes seda soovivad. Alkohol on minu arvates Eesti rahva suurim vaenlane,“ ütles Abram.

Samuti soovitab ta noortel õppida endale kindel amet, see mis ikka meeldib ja kus tahaks töötada. Neile, kes valivad aga meditsiinitöötaja ameti, paneb ta südamele täiendkoolituste olulisust. „See, mis on varem õpitud, kulub kindlasti ära, aga täiendõpe annab uusi vajalikke teadmisi, see on väga oluline. Täiendada saab end näiteks teaduslikke ajakirju lugedes või käies kuskil suuremas haiglas konsultatsioonil,“ jagas kunagine kirurg soovitusi. 

Benno Abram ise tunneb täna kõige suuremat rõõmu aga selle üle, et Eesti on vabariik ja Viljandil on oma haigla. „Loodan, et mõlemad jäävad igavesti püsima,“ sõnas ta.  

Viljandi kirurgialegend Benno Abram 100

“Ma tänan saatust, et ta lubas mind töötada minu armastatud erialal.” Nii kirjutas 15. novembril 100 aastaseks saav legendaarne kirurg oma 90. sünnipäeval.

Benno Abram sündis 15. novembril 1923. aastal Viljandis. Keskkool lõpuni koolitee kodulinnas. Arstiks õppimine ja spetsialiseerumine Tartu Riiklikus Ülikoolis. Juba esimene töökoht arstina taas kodulinna kirurgia osakonnas. Tema mitmekülgsust ja töötahet kinnitavad töö vereülekande osakonnas, kiirabis, spordiarstina, õppejõuna meditsiiniõdede koolitamisel jne. Aastatel 1968-1976 töötas ta kirurgia osakonna juhatajana.

Tegeledes erinevate arstitöö valdkondadega süvenes aga eriline kiindumus ja pühendumus kirurgiale. “Peagi taipasin et kirurgiamet mulle sobib ja operatsioonituba muutus mulle pühamuks. Tundsin ennast seal kui kala vees ja imestusega avastasin, et opereerimine ei väsita ja operatsioonitoast tulles tundsin end alati kuidagi väga hästi ja puhanuna,” on Abram rääkinud. Täna võime tõdeda, et sellise andumuse tulemuseks olid tuhanded hästi paranenud patsiendid.

Kirurgi amet on teatavas mõttes eneseohverdus. Benno Abram on meenutades öelnud: „Noore kirurgina kummardusin operatsioonilaua kohale ja kui pea üles tõstsin, oli elu möödas. Nii raskelt süvenesin kirurgiasse. See ongi kirurgia.“

Abielust dr. Linda Abramiga kasvas peres üles kaks poega, kes on olnud elus edukad. Teisel erialal, mitte arstina. Isana ta armastas oma eriala, aga poegade tulevikku nägi ta teistsugusena sest: “kirurgina su eraelu jääb elamata ja öösel ei saa sa kunagi korralikult magada. Terve elu – see on hirmus. Kirurgiamet on ainult kinos ilus vaadata.”

Oma harvaesinevalt head kirurgi opereerimisoskust on ta õpetanud mitmetele hilisematele ülikooli professoritele nende hulgas Endel Tünder, Kaljo Põder, Jaan Eha. Tema vormis heaks kirurgiks ka Peep Kortspärna, kes on juhtinud kirurgiat nii Viljandi kui ka Pärnu Haiglates.

Dr. Abram on öelnud: “Peale öövalvet tuli järgmisel päeval jätkata tööd palatis ja vajadusel teha operatsioonid. Ei arvestatud, et kirurgid ka väsivad.” Ta ei väsinud abivajajate jaoks üle kuuekümne aasta. Veelgi enam – esimesel võimalusel oli ta koos sõpradega jahiradadele. Osavõtlikus ja õlatugi oli ta ka poegade sportimisele, millega suudeti tõusta Eestimaa parimate hulka.

Benno Abrami pühendumust kirurgitöösse on Viljandis kõrgelt hinnatud: 2003 aastal omistati talle Viljandi linna teenetemärk osutatud panuse eest arstina ja kanti linna auraamatusse.