Sel põhjusel tekivad esmased sümptomid, mis võivad osutuda ka eluohtlikuks: tekib higistamine, peavalu ja südamepekslemine. Ka pulss kiireneb, nahk on katsudes kuum, punetav ja niiske. Kui nendele sümptomitele ei reageerita, organismi vedelikukaotust ei kompenseerita ja keha maha ei jahutata, siis nähud süvenevad: nahk muutub jahedaks ja kuivaks; võib tekkida kohin kõrvus, peapööritus, oksendamine ning nõrkus, mis võib viia minestuseni.
“Kuumarabandus võib põhjustada ka segadus häireid ja segast kõnet. Vedelikukaotusest võivad tekkida ka epileptilised krambid, mis võivad samuti viia teadvuse kaotuseni. Raskeimatel juhtudel võib organism langeda koomasse, elundid võivad kahjustuda ja tagajärjeks võib olla surm,” loetleb Entsik-Grünberg.
Mis vahe on ülekuumenemisel ja kuumarabandusel?
Meditsiiniliselt räägitakse ennekõike kuumarabandusest, mis on keha ülekuumenemisest ja vedelikupuudusest tingitud seisund. Selle puhul ei suuda organism termoregulatsiooni mehhanismide puuduliku või ebaadekvaatse reaktsiooni tõttu kehatemperatuuri tõusu ohjeldada. Nii võib organismi temperatuur kerkida eluohtlikult kõrgeks ehk üle 42 kraadi. Kuumarabandusele eelneb ülekuumenemine, mida ei tohi lasta edasi areneda eluohtlikuks seisundiks.
Kuidas ära tunda, et organism on vedelikupuuduses?
“Vedelikupuudus tekib, kui inimene kaotab rohkem vedelikku, kui tarbib. Täiskasvanud inimese ööpäevane veevajadus on 28–35 ml iga kehakaalu kilogrammi kohta. Lastel on sama näitaja sõltuvalt vanusest 40–150 ml kehakaalu kilogrammi kohta – mida väiksem on laps, seda suurem vedelikuvajadus tal on,” toob Entsik-Grünberg välja.
Proviisori sõnul on imiku või väikelapse puhul esmasteks vedelikupuuduse sümptomiteks suukuivus, kuivad huuled ja keel. Samuti sissetõmbunud põsed või lõge. Vedelikupuudust võib kahtlustada ka juhul, kui väikelaps pole 3–4 tunni jooksul pissinud, või siis, kui lapse nutuga ei kaasne enam pisaraid. Väikelapsel võivad nii kiire ärrituvus kui ka loid olek viidata veepuudusele.
Täiskasvanutel annavad veepuudusest aegsasti märku tugev janu, aga ka väsimus, kurnatus, pearinglus või segadustunne. Vedelikupuuduse puhul tekib ka harvem vajadus urineerida ja uriin võtab tumedama värvi.
