SYNLAB meditsiinilabori vastutav spetsialist Kaspar Ratnik ütleb, et nakkuse saamisest haiguse avaldumiseni kulub keskmiselt 3–14 päeva, kuid 75 protsendil nakatunud naistest ja 50 protsendil nakatunud meestest ei ole kergesti äratuntavaid sümptomeid ning haigust võib kanda aastaid enne, kui see ühel hetkel ägeneb.

Kui haigusega vaevusi ei kaasne, ei pruugi inimene isegi teada, et ta nakkust kannab. Nii võivad paljud nakatunud ravita jääda ja pahaaimamatult haigusi partneri(te)le edasi kanda.

Ratniku sõnul levib haigus peamiselt kaitsmata seksuaalvahekorra ajal ning esineb sagedamini 15–29aastaste hulgas.

Praktika näitab, et naised käivad rohkem arsti juures ning kontrollivad tervist ka siis, kui vaevuseid ei esine. Vanuse kasvades pöördub arstile ka rohkem mehi. Pärast kaitsmata vahekorda ei lähe reeglina ennast testima aga just nooremad mehed.

Ratnik nendib, et kui sümptomeid ei teki, hingavad enoormehed namasti kergendatult ja liiguvad edasi, teadmata et tegelikkuses võivad nad suguhaigust enda organismis kanda ning järgmistele partneritele anda.

Kuidas haigus endast märku annab?

Peamiselt põhjustab klamüdioos meestel kipitus- ja kihelustunnet kusitis ning valulikkust urineerimisel, harvem eritist kusetorust.

Naistel on põhilisteks haigustunnusteks valulikkus urineerimisel ja suurenenud voolus tupest. Võib esineda menstruatsioonitsükliväliseid veritsusi ja vahekorrajärgseid kontaktverejookse.

Nii meestel kui ka naistel võib haigus kahjustada ka mitmeid organeid, näiteks neelu, pärasoolt ja kusepõit.

Kiirus on oluline

Avastamata ja ravimata klamüdioos võib põhjustada tõsiseid tüsistusi ja hilisemaid tagajärgi.

Kaspar Ratnik toob välja, et meestel võivad peamised tüsistused olla eesnäärme- ja munadipõletik, mis omakorda põhjustab potentsi langust ja viljatust. Naistelgi võib haigus põhjustada viljatust, aga ka kroonilisi kõhuvalusid.

Paljudel juhtudel võib nii meestel kui naistel olla klamüdioosi tagajärjeks Reiteri sündroom, mille puhul esinevad korraga nii kusetorupõletik, silma limaskesta põletik kui ka liigesepõletik.

Lisaks loovad juba olemasolevad nakkused vastuvõtlikuma keskkonna ka teistele suguhaigustele, seega on haiguse õigeaegne avastamine väga oluline.

Tõhusalt aitab klamüdioosist hoiduda vaid kondoomiga kaitstud seksuaalne vahekord.

Kust saab abi?

Paljude suguhaiguste varjatud kulgu arvesse võttes tasub end seksuaalse teel levivate nakkuste osas regulaarselt testida, kui harrastatakse juhuslikke kaitsmata seksuaalkontakte.

Ennetus on alati säästvam kui tagajärgedega tegelemine, seda nii ajaliselt, rahaliselt kui ka vaimselt. Kui mingil põhjusel kohe arsti juurde ei pääse – see ei ole pikkade järjekordade tõttu võimalik või kui kodulähedases piirkonnas eriarste lihtsalt pole –, on intiimtervise kontrolliks mugav alternatiiv koduse proovivõtuga teenuse kasutamine.

Kaspar Ratnik suunab, et praegu saab teste teha ka anonüümselt ja tellida proovivõtukomplekt lähimasse pakiautomaati. Kodus võetud proovi saab aga saata postiga laborisse usaldusväärseks analüüsimiseks.

Laborispetsialist toob lisaks välja, et test tehakse meestel uriiniproovist, mis loodetavasti võtab paljudelt meestelt ära hirmu ebamugava proovivõtuprotseduuri ees.

Ta lisab, et suguhaiguste osas on oluline, et seksuaalpartnerid teeksid testi samaaegselt. Ning muidugi on ka partneril võimalik end kodus võetud proovist testida.

Nii klamüdioosi kui ka teiste suguhaiguste puhul on oluline partnerite samaaegne ravi ja ravijärgne kontroll.

Laborispetsialist lisab, et haiguse läbipõdemine ei tekita immuunsust klamüdioosi suhtes ning nakatuda võib korduvalt. See tähendab, et ravi ajal on soovitatav vahekordadest loobuda, sest ravirežiimi rikkumine võib soodustada taasnakatumist.

Millal ennast suguhaiguste osas testida?

Suguhaiguste analüüsile tasub mõelda järgmistel juhtudel.

• Kaitsmata seksuaalvahekorra (vaginaal-, oraal- või anaalseks) järel või kui kondoom purunes/libises maha.
• Kui seksuaalpartneril leiti suguhaigus.
• Kui esineb sümptomeid, nagu näiteks suurenenud või halvalõhnaline voolus tupest, eritis peenisest, valulik urineerimine, ebaregulaarne või vahekorrajärgne veritsus, alakõhuvalu, valu vahekorra ajal, villid või muud moodustised suguelundite piirkonnas.
• Enne seda, kui otsustatakse partneriga kondoomi kasutamisest loobuda.
• Rasedust planeerides.