Forbes rõhutas, et igal arstil ja õel peaksid olema teadmised kliinilisest toitmisest. „Eriti oluline on see arstidele, kes tegelevad raskete haigustega patsientidega, kellel on sellised pikaajalised seisundid nagu diabeet, krooniline neeruhaigus või põletikuline soolehaigus. Kliinilise toitmise alased teadmised on eriti olulised ka geriaatriate ja pediaatrite jaoks,“ tõi ta välja.
Kliiniline toitmine puudutab nii alatoidetud kui ka ülekaalulisi inimesi, mis põhjustavad üleilmselt ligikaudu võrdselt haigestumust ja suremust. 2021. aasta üleilmne toitumisaruanne näitas, et häiritud toitumisega on seotud aastas 12 miljonit surmajuhtumit, millest umbes 7,8 on põhjustanud alatoitumus.
Rohkem kui kolmandikul haiglaravile sattunud patsientidest on alatoitumus või selleks kõrge risk. Alastair Forbesi sõnul ei erine Eesti praktika ja kogemused teistest Euroopa riikidest. „Hiljaaegu Tartus tehtud uuringus leiti, et sisehaiguste osakonna patsientidest, enamasti erakorraliselt vastuvõetud eakatest, on alatoitumusega probleeme üle 40 protsendil. Alatoitumust arvesse võtmata kahjustab see patsientide taastumist pikas plaanis.“
Kõige parem tööriist toitmisprobleemide tuvastamiseks on toitmissõeluuringud. „See aitab kiiresti tuvastada patsiente, kellel on toitmisprobleemide oht tekkeks sel ajal, kui meditsiinimeeskonna personali prioriteet on tegeleda põhihaigusega. Kasutades mõnd lihtsat küsimust ja antropomeetrilist näitajat, näiteks kehamassiindeksit, saab patsiendid liigitada erinevatesse toitumisriski kategooriatesse ja valida kõige sobivamad sekkumismeetodid,” kirjeldas Forbes.
“Rutiinne sõeluuring on muudetud mõnes riigis kohustuslikuks ja on näidatud, et see parandab toitmispraktikat, vähendab haigestumust ja tõenäoliselt ka suremust,“ lisas gastroenteroloog.
Tartu Ülikooli kliinilise toitmise eriala on Euroopa Liidu ainus omalaadne õppekava, mis õpetab välja magistrikraadiga spetsialiste, kes on pädevad ühendama kliinilisi ja baasteaduse teadmisi patsientide kliinilise toitmise optimeerimiseks.