“Kõige suurem probleem on see, kuidas patsienditestament praktilises elus toimima hakkab, millisel hetkel see käivitub, millised on tervishoiutöötaja õigused ja kohustused, mis juhtub siis, kui inimesel ei ole seda tehtud, mis juhtub siis, kui inimesel on see tehtud, aga tema lähedased ei aktsepteeri seda,” rääkis Ots-Vaik.
Kui seni on patsienditestamendist räägitud otsekui võluvitsast, mis patsienditahte arvestamise probleemi lahendab, siis sotsiaalministeeriumi tellitud uuring tõi välja, et tohtrite jaoks on seejuures mitmeid probleeme.
Näiteks vajavad arstid kindlust, et patsienditestament on koostatud täie mõistuse juures. Ka tekitab patsienditestament arstidele eetilise probleemi, mida teha olukorras, kui haigus on ravitav, kuid inimene ravi ei soovi.
Lisaks tõid uuringus osalenud arstid ühe probleemina välja, et võib tekkida olukord, kus elutestament on koostatud kaua aeg tagasi, aga ravivõimalused on muutunud.
Kui inimene ei ole enam otsustusvõimeline, on tema tahe ravis vähe esindatud
Arstide eetikakomitee juht dr Katrin Elmet ütles, et patsienditestamendi puhul jäävad alati õhku eetilised probleemid, kuid süsteem tuleb teha selline, et need oleksid võimalikult väiksed.
“Praegu, kui meil ei ole üldse patsienditestamenti, siis reaalsus on selline et kui inimene ei ole enam otsustusvõimeline, siis tema tahe on raviprotsessi väga vähe esindatud,” selgitas dr Elmet. Inimese ravi üle hakkab otsustama keegi teine, kas siis arstid või lähedased ja just seetõttu olekski vaja patsienditestamendi süsteem juurutada.