Sekkumisrühma liikmed osalesid kolmekaupa kaheksa nädala jooksul kaks korda nädalas tunniajalistel füsioteraapia sessioonidel. Teraapia oli kokku pandud Euroopa Parkinsoni tõve füsioteraapia ravijuhendi soovituste järgi ning igal sessioonil keskenduti kõnnitreeningule, asendivahetuse (sh voodis) harjutamisele, tasakaalutreeningule ning füüsilise võimekuse ja käelise tegevuse arendamisele.

Kadri Medijainen märkis, et selline ravijuhendi soovituste ühendamine üheks tervikteraapiaks on avaldatud teaduskirjanduse kohaselt ainulaadne. Enamasti keskendutakse sekkumisuuringutes pigem ühele raviviisile korraga, mis on teadustöö seisukohast mõistetav.

“Parkinsoni tõbi on eri inimestel väga erinevalt väljenduv haigus. Kui ravi on paljutahuline, on ka järelduste tegemine keeruline. Samas on patsiendi võimalikult heaks abistamiseks vaja mitmekülgset, kuid Parkinsoni tõvele omast meetodit,” on Medijainen veendunud.

Uuringu tulemustest selgus, et kahekuuline ravijuhendist lähtuv grupifüsioteraapia vähendas märgatavalt Parkinsoni-patsientide tajutavaid igapäevaseid toimetulekuraskusi. Medijaineni sõnul paranesid ka need aspektid, millele teadusartiklites enamasti keskendutakse, näiteks tardumuse esinemine, kõnnikiirus ja liigeseliikuvus. “Selle uurimuse keskmes oli patsiendi perspektiiv füsioterapeutilise sekkumise mõju suhtes. Mõistagi on kogu erialadevahelise meeskonna töö eesmärk suurendada patsiendi heaolu.”

Samas möönis Medijainen, et kuigi Eestis pakutakse patsientidele mõnel pool ka Parkinsoni-spetsiifilist füsioteraapiat, tehakse seda praegu siiski veel liiga vähe ning üleüldine teadlikkus füsioteraapia sisust ja olulisusest Parkisnoni tõve eri staadiumites on veel kesine. “Loodetavasti aitab see uuring olukorda parandada,” sõnas ta.

Artikkel “Structured guideline-based physiotherapy reduces difficulties in activities of daily living in Parkinson’s disease” avaldati teadusajakirjas NeuroRehabilitation.