Neuroloog nendib, et nüüd ta mõistab, miks võib „peavalu“ tõttu hädaabiteenistusse helistamine kõlada täiesti naeruväärselt. “Tegelikult pidasin seda üsna naeruväärseks ka tollal, kuid nii piinlikult ja dramaatiliselt kui see ka ei kõla, siis arvasin, et sinna üürikatuppa ma suren. Kutsusin uuesti kiirabi ja kui me Maarjamõisa haiglasse jõudsime, oli valu täielikult hajunud. Sain väga hästi aru, kui hullumeelne mu eelnev käitumine võis tunduda, samal ajal kui kahtlevale haiglapersonalile imelikku kaduvat agooniat kirjeldada püüdsin.”
Teekond kobarpeavalu diagnoosini
Mehel diagnoositi migreen ja kirjutati välja sel ajal saadaolevad ravimid, kuid ainus, mis aitas, oli karge õhk. “Uskusin, et mul ongi migreen. Olin selles hooajalises jadas mitu aastat, enne kui hakkasin ära tundma mustrit. Kuid sellest hoolimata ei teadnud ma, kui pikalt peavaluperiood kestab. Mäletan aga väga selgelt, et kui tulid esimesed spetsiaalselt migreeni jaoks väljatöötatud ravimid, siis mõistsin, et ainult need aitavad.”
Metsikud valud kordusid igal kevadel või hilissügisel, ja nii kuni 2003. aasta talveni, mil dr Toomsoo oli juba ise piisavalt tark, et aru saada, et tal on kobarpeavalu. “Kui sellest oma neuroloogidest kolleegidele rääkisin, siis ütlesid nii mõnedki, et ärgu ma end liiga huvitavaks ka mõelgu, kobarpeavalu on väga harv, nemadki pole seda oma eluajal veel kohanud. Olin aga endas kindel: ravimid aitasid, valud olid sesoonsed ja esinesid periooditi,” meenutab ta.
“Mul olid kõik klassikalised kobarpeavalu tunnused, kuid seda ei tuntud ära. Võin julgelt öelda, et see oli üks põhjus, miks minust peavaludega tegelev neuroloog sai. Nüüd, mil minu esimesest kobarpeavalu atakist möödub umbes kolmkümmend aastat, mõistan, kui õudne see kõik on olnud.”
Isiklikust kogemusest praktikani
Dr Toomsool ei ole kroonilist kobarpeavalu, valu on õnneks sesoonne ja esineb enamasti kevadel. Arst tõdeb, et tema kogemusel on ka positiivseid külgi. “Tahan olla arst, kes suudab aidata peavalude all kannatavaid inimesi ja laiendada ravivõimalusi. Teadsin, et mingid ravivõimalused olid olemas, kuid neid ei olnud palju. Ühe võimalusena võtsin kasutusele hapnikravi, sest valuperioodil kasutasin ka ise hapnikku. Samuti aitas mind hormoon, kuid sellega olid omad probleemid. Lisaks oli ravimeid, mida mul ei õnnestunud madalama pulsisageduse ja vererõhu tõttu tarvitada.”