Kui inimene peab kannatama valu pikaajaliselt ehk valu on muutunud krooniliseks ja raskemini hallatavaks, võib tal kaduda lootus paranemiseks. Lootus on optimistlik meelelaad, mis ootab parimat ja võib valuaistingut veidi leevendada, samuti aktiveerib see otsima abi. Lootusetus on aga kontrollimatu tunne, mis muudab pigem passiivsemaks ja koondab tähelepanu negatiivsete mõtete ketramisele peas.
Negatiivsete mõtete ketramine on aga omakorda üks suuremaid valutaju võimendavaid protsesse. Vahel võib lootus olla ka pärssiva mõjuga – kui pole põhjust olla lootusrikas valu kadumise/nõrgenemise suhtes, võib see raskendada valu aktsepteerimist ja praktiliste muutuste elluviimist, mis aitaksid koos valuga täisväärtuslikumalt elada.
Millist abi pakub kliiniline psühholoog?
Arvatakse, et valust tulenevat ebamugavustunnet saab mõtete ja emotsioonide kontrollimisega parandada, kuid kliinilise psühholoogi sõnul pole see parim strateegia, kuna tihti mõeldakse selle all mõtete ja tunnete allasurumist. Inimene justkui eitaks, et tal on probleem, ja prooviks probleemiga tegelemist vältida. Lühiajaliselt võib see isegi töötada, aga mida pikemalt valuaisting kestab, seda raskem on tähelepanu sellelt eemal hoida. Parem sõnastus oleks ehk mõtetega toimetulek, milles kliiniline psühholoog saabki abiks olla.
Psühhoteraapias kasutatakse valuravis tihtipeale biopsühhosotsiaalset mudelit, mis proovib ära selgitada võimalikult suure osa valu mõjust inimesele. Üks psühholoogiline faktor, mida see mudel käsitleb, on valuga seotud uskumused, näiteks „valu tekitavaid liigutusi tuleb vältida, kuna need tekitavad uusi vigastusi“ – sellised uskumused võivad muuta inimese vähem aktiivseks ja seeläbi valutunnet suurendada.
Samuti võivad inimesel tekkida katastroofimõtted tuleviku kohta – kardetakse näiteks valu võimendumist, seda, et ei saada oma eluga hakkama jms, mis omakorda tekitab stressi ja võimendab valu. Samuti võib inimesel olla raske uskuda arsti seletust valu põhjuste kohta, tal säilib valu kohta „müsteeriumi“ hinnang ja ta jääb vastuseid otsima, mille tõttu stressitase tõuseb. Kui keegi on pikalt tundnud palju valu, siis võib tal väheneda eneseefektiivsuse tunne, st usk, et ta saab midagi ette võtta, ja ta võib muutuda passiivseks ning võimalikke sekkumisvahendeid mitte kasutada.
Mudeli bioloogilised faktorid on raviskeemile mittevastav ravimite võtmine, mis võib valuravi tõhusust vähendada ja teha raviprotsessi keerulisemaks. Inimesed kipuvad ka valutavat kehaosa niiöelda kaitsma, jäävad näiteks lonkama ka pärast valu leevenemist ja see võib säilitada hinnangut elukvaliteedi languse kohta. Bioloogiliste faktorite hulka loetakse ka vähenenud aktiivsust, mis võib viia lihaste nõrgenemise ja atroofiani, samuti võimalikku tekkivat ülekaalu.
