Inimesi ümbritsev keskkond võib suurel määral mõjutada nende tervist. Kui linnakeskkonnas on suurel hulgal õhusaastet, suurendab see erinevate hingamisteede ja südame-veresoonkonna haiguste ning kognitiivsete häirete riski. Samuti põhjustab lastel madalamat sünnikaalu ning suurendab enneaegse sünni riski.

Saaste tekib väikeste osakeste kaudu, mis paiskuvad õhku autorataste alt. Eelnevad uuringud Tallinnas on näidanud, et õhusaaste kesklinnas vähendab linnaelanike oodatavat eluiga enam kui aasta võrra. Kõrge müratase on aga omakorda seotud erinevate südame-veresoonkonna haiguste ning uneprobleemidega, tekitab stressi, stressi ja veelkord stressi ning ärevust.

Haige ühiskond on meie kõigi probleem

Tegemist ei ole pelgalt kellegi personaalse hädaga. Et mida sa elad siis kesklinnas, kui sulle ei sobi. Mine ela hoopis maal! Kui ühiskond on haige, siis on see meie kõigi probleem. Ühiskonda koormavad raviarved on vaid jäämäe veepealne osa. Haige ühiskonna tagajärgedega ei saa enam tegeleda
individuaalsel tasemel, vaid peab tegelema süsteemselt.

Mulle väga meeldib liiklusspetsi Raul Vibo väljend: “Me oleme need, kelleks me ennast oma elukeskkonna abil disainime.” Analoogselt alkoholismiga, kus käib võitlus alkoholi vastu, mitte targema tarbimiskultuuri poolt, ei aita ka liikuvuses pelgalt võitlus autode vastu. Vaja on pakkuda ka kestlikke alternatiive kõigile lastest vanuriteni välja.

Linnaruumi peaks disainima nii, et see kutsuks õues olema

Esmaspäevases “Laseris” jõuab ekraanile lugu, kus pakume linnale välja kiire meetodi, kuidas ühte konkreetset linnanurka rohelisele liikumisele kohasemaks kujundada. Kui 1900. aasta algul oli tuberkuloos ja 1918 järgnes sellele kohe Hispaania gripp, hakkas Saksamaa populariseerima õuesõpet. Paljud maad said sellest innustust ning linnaarhitektid asusid mõtlema, kuidas disainida linnaruumi ja rohealasid nii, et seal tahetaks olla. Et kohe tahaks õue minna!

Paljud linnad on ka sel viiruseaastal asunud oma linna ümber disainima. “Laseri” lugu tomatitega tahtis kutsuda linnaisasid mõtlema rohkem selle peale, kuidas saaks linna muuta samm-sammu haaval inimsõbralikumaks. Tallinn ju kandideerib nii suurejooneliselt rohelise pealinna tiitlile.

Ja siis me seisime nende puruks sõidetud tomatite juures seal ja tõdesime, et kui võrrelda meie ja linnavõimu arvamust inimväärsest elukeskkonnast, elame absoluutselt erinevates maailmades. See, mida me öelda tahame, ei jõua ikka üldse kohale.

Milleks meile jalgrattateed?

Miks on vaja, et linnas oleks arusaadavalt tähistatud jalgrattateed? Sest siis sõidab aina rohkem inimesi rattaga ja vähem autoga. Ning need, kes sõidavad autoga, teavad, kus on ratturid ning kellelegi ei tule üllatusena, et kaasliikleja kuskilt nurga tagant välja hüppab. Rääkimata sellest, et vähem autosid tähendab vähem müra ja vähem õhusaastet.

Kui väheneb nii õhusaaste kui müra, on inimestel suurem tahtmine viibida linnatänavatel. See aga toob eeldatavalt kaasa elanikkonna suurema füüsilise aktiivsuse. Kas see ei peaks olema meie prioriteet olukorras, kus iga neljas 1. klassi astuv laps on ülekaaluline või rasvunud? Iga neljas!

On väga oluline pesta käsi, kanda maske ja olla ettevaatlik. Kuid tervise säilitamiseks on oluline ka väljas liikumine.

Me ei suuda elu sees kõigile selgeks teha, et kasulik oleks käia mõned korrad nädalas sportimas ja ennast liigutada. Kui aga elukeskkond ise kutsub tänavale jalutama ja rattaga sõitma ning pargis olesklema, suurendame oluliselt tõenäosust, et aina vähem inimesi sureb südameveresoonkonna haiguste ja rasvumise tagajärjel.