Keskusesse jõuavad nii harrastajad kui profisportlased

Spordialad, mille tõttu keskusesse enim pöördutakse, on seotud kontaktspordiga, näiteks pallimängud, sõltudes ka harrastajate arvust – mida enam sportlasi, seda enam just selle spordialale omaseid vigastusi. Ent mitte ainult – ortopeedide dr Leho Ripsi, dr Madis Rahu ja dr Alo Kullerkanni sõnul tuleb ette ka väga spetsiifilisi olukordi, kus tuleb süveneda soorituse tehnikani peensusteni, et mõista vigastuse põhjusi.

Keskusesse pöördub patsiente igas vanuses, nii harrastajaid kui tippsportlasi. Sagedasemad operatsioonid on seotud õlaliigese, eesmise ristatissideme, põlveliigese kõhre ja meniski ning kannakõõluse vigastustega.

„Harrastajaid esineb kindlasti rohkem ning meie keskus on mõeldud kõigile. Patsientide ühendav joon on motiveeritus vigastusest taastuda. Kui tippsportlasel on sport seotud tema teenistuse ja karjääriga ning sageli peame oma raviplaanis arvestama ka tema võistlushooajaga, siis harrastussportlased on aktiivsed ühiskonna liikmed, kes sageli soovivad ühiskonda tagasi panustada. Seetõttu võtavad meie patsiendid ka ise vastutuse oma hea käekäigu eest,“ rääkis keskuse juht dr Rips.

Kõik kolm ortopeedi rõhutasid, et suurim rõõm tööst on näha pärast lõikust, et patsiendil on parem, sealt edasi – kui patsient on tagasi võistlustules.

„Aktiivsus on osa inimese elukvaliteedist ning meie eesmärk on leida võimalused säilitada patsiendi aktiivne elusviis, mitte öelda, et rohkem võimalusi ei ole. Kuigi vahel oleks see lihtsam lähenemine. Nii on keskuse töös oluline roll ka nõustamisel – patsiendid soovivad juhiseid, kas ja kuidas vigastusest tagasi naastes edasi tegutseda,“ selgitas keskuse ortopeed dr Alo Kullerkann.

Ortopeedide ja füsioterapeutide koostöö kiirendab raviteekonda

Sporditraumatoloogia keskuse kolmas ortopeed dr Madis Rahu sõnul liitus ta keskusega tööga algusaastatel just sel põhjusel, et ortopeedia ja füsioteraapia olid omavahel läbi põimunud. „Ortopeedia on esindatud paljudes tervishoiuasutustes, aga meie keskuse ortopeedid on spetsialiseerunud just spordivigastustele, pidades silmas ka lõppeesmärki naasta tagasi spordiellu ja seda võimalikult kiiresti. Teiseks keskuse eripäraks on suuremahuline koostöö füsioterapeutidega – Tauno Kooviti ja Mihkel Luigega – kes samuti kümme aastat tagasi keskuses alustasid,“ rääkis dr Rahu.

Ta rõhutas, et ilma füsioteraapiata oleks patsientide paranemine kindlasti aeglasem ning hilisemate probleemidega. „Iga päev loeb, juba enne operatsiooni algab ettevalmistus edukaks taastumiseks. Meie töö on operatsioon läbi viia, ent ainult lõikus ei ravi. Paranemise protsessi koordineerivad pärast füsioterapeudid, kellel on alati võimalus kiireks otsekontaktiks ortopeedidega. Nii on patsiendil pidev kontakt tervishoiutöötajatega ning tema taastumise protsess jälgitud ja juhendatud. Selline korraldus on Eestis unikaalne ning kiirendab patsientide raviteekonda, tagades samal ajal selle kvaliteedi,“ lausus dr Rahu.

Kuna sporditraumatoloogia keskus asub ülikoolihaiglas, siis kuulub sealse töö juurde ka teadustöö. Keskuse töö tulemusel on suurenenud erinevate spordivigastuste operatsioonide hulk, mille tulemusel osaleb uuringutes arvestatav hulk patsiente.

„Patsientide raviga paralleelselt viime läbi spordivigastustel põhineva teadustöö jaoks uuringuid, mistõttu tuleb ravitulemusi ka analüüsida ning presenteerida konverentsidel. Vajadusel anname tagasisidet ka rahvusvahelistele raviprotokollidele – nii käsitluse kui operatsioonitehnika osas ning samuti füsioterapeutidelt kogutud taastumise osas. Nii oleme ise kursis kõige uuemate teadusavastuste ja ravimeetoditega ning saame anda ka enda sisendi patsientide spordivigastuste käsitlusse,“ rõhutasid teadustöö rolli nii dr Rips kui dr Rahu. 

Keskuse töötajad toovad välja, et nii nagu spordis, on ka meditsiinis – õnnestumiseks on vaja meeskonnatööd. „Meie keskuse meeskond koosneb ortopeedidest, füsioterapeutidest ning õdedest, samas oleme ümbritsetud spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ning kogu kliinikumi koostöövõrgustikust, olgu selleks radioloogia, operatsiooniteenistus, spordiarstid, ultraheliuuringud, reumatoloogid või neurofüsioloog. Üheskoos oleme kümne aasta jooksul aidanud umbes 50 000 patsienti.  Aitäh selle eest,“ lausus dr Rips.