„Patsiendid saavad oma perearstikeskusega suhtlemiseks kasutada näiteks Eelvisiit või Perearst24 digilahendusi, mis võimaldavad patsiendi tervisemure selgemalt kirjeldada, nii et vastuvõtud organiseeritakse tervisemure pakilisuse järjekorras. Lisaks on võimalik selliste digiplatvormide abil edastada oma mure perearstikeskusele ööpäev läbi,” rääkis tervisekassa perearstiabi teenusejuht.
Peremeditsiini populariseerimine
Et tulevikus perearstide pealekasvu jaguks, tuleb ennekõike tagada, et peremeditsiinist huvituks piisavalt tudengeid.
„Perearste üleöö juurde ei saa, aga koolituse teemaga tegeleme pikema perspektiivi huvides. Esiteks muidugi tuleb residentuuri kohti piisavalt avada. Sellest aga ei piisa, kui kohad ei täitu. Ka põhiõpe peab toetama tudengite huvi peremeditsiini vastu. See on meie ootus ülikoolile. Näeme, et lisaks värskelt ülikooli lõpetanutele võivad juba töötavad arstid tunda huvi perearstiks ümber õppimise vastu. Kui praegu eeldab see täies mahus residentuuri läbimist, siis töötame selle kallal, et oleks võimalik ka töökogemust arvestav spetsialiseerumine,“ selgitas Susi.
Oluliseks lüliks on Liivamäe sõnul ka peremeditsiini residendid, keda tuleb mitmekülgselt toetada ja nende tööootustele vastata. “Nad saavad kaasa rääkida perearstiabi korralduslikes küsimustes ja lähituleviku korralduse nägemuses. Residentide ootused ja neile sobivate lahenduste pakkumine toimub rätseplahenduse põhimõttel ehk püüame läheneda individuaalselt ja juhtumipõhiselt,” lisas ta.
Kohalike omavalitsuste panus
Raha ei ole piisav argument, et niigi vähesed perearstid maale või saaretele tööle koliksid. Perearstid ei soovi maapiirkondadesse tööle minna üksinda. Ka neil on pere, kes vajab mugavaid võimalusi ja toetavat infrastruktuuri maal elamiseks. Selleks peavad panuse andma ka kohalikud omavalitsused.
Liivamäe sõnul on kohalike omavalitsuste väärtuspakkumised erinevad ja lähtuvad eelkõige konkreetse õe või arsti vajadustest, kes koha vastu huvi tunneb. “Enamasti pakuvad kohalikud omavalitsused tuge kas ajutise või püsiva elamispinna leidmisel. Mitmed pakuvad ka motiveerivat lähtetoetust, transpordiabi, administreerimise tuge või toetavat infrastruktuuri,” tõi ta näiteid.
Tervisekassa kaasab peremeditsiini residente nimistute ja erinevate piirkondadega tutvuma juba varajases õppeperioodis. Uuritakse, kus piirkonnas tahaksid tulevased perearstid tööd teha, et neid valikutel toetada ja hakata neile juba varakult teed sillutama. Eesmärk on koostöös kohalike omavalitsustega pakkuda tulevastele perearstidele lisandväärtust igas piirkonnas.
Eesti Perearstide Seltsi juht dr Elle-Mall Sadrak rõhutas ka meie kõigi isiklikku panust oma perearsti- ja õe väärtustamisse: „Kutsun kõiki inimesi üles hoidma ja väärtustama oma perearstikeskust – väljendage oma rahulolu, tunnustage neid, öelge mõned head sõnad. Igast inimesest sõltub uskumatult palju see, kui kaua perearst jaksab oma tööd säravate silmadega teha ja oma praktilisele kogemusele tuginedes võin kinnitada, et patsientide suhtumisest oma perearsti, residenti, noorde arsti või õesse sõltub see, kas ta tahaks selles keskkonnas ka edaspidi töötada,“ tõdes perearst.
Selleks, et esmatasandil jaguks tervishoiutöötajaid täna ja tulevikus, tuleb süsteemi kaasajastada ja muuta. Susi sõnul on vaid erinevaid lahendusi katsetades ja kombineerides võimalik tulevikus jõuda taas olukorda, kus igale inimesele on tagatud perearsti teenus nimistu alusel.