Meie teadlastel on aga olemas kõik võimalused, et aidata ühiskonnal tänapäevastel info-miiniväljadel orienteeruda ning tõsta rahva üldist teadusharitust.

Vaktsiinivastased hoiatavad järjekordse mürgitamislaine eest

Sotsiaalmeedias levitatakse kuuldusi uutest imeravimitest, mis väidetavalt kaitsevad inimest kõikide viirushaiguste eest ning hoiavad üleüldse tervena. Uute vaktsiiniuudiste lävel on ka varasemad vaktsiinivastased uuesti ruuporid kätte haaranud, hoiatades meid järjekordse mürgitamislaine eest. Varasemad HIV-eitajad on aga laiendanud enda viiruseskeptitsismi nüüd koroonaviirusteni. 

Tekkinud on ka täiesti uued huvigrupid – 5G-vastased näiteks väidavad, et SARS-CoV-2 viirust levitatakse mobiilimastide kaudu ning neid on Euroopas kümnete kaupa üritatud maha põletada. Praegu, koroonahaiguse epideemilise leviku perioodil liigub Eestis aga ringi hulgaliselt väärinfot näomaskide kohta, mis kulmineerus maskivaenajate avaliku meeleavaldusega Tallinnas.

Ajal, kui vaktsiinivastased hoiatavad järjekordse mürgitamislaine eest, peaksid teadlased hakkama pseudoteaduste teemal süstemaatilisemalt sõna võtma, et senisest nähtavamal olla.   

Valeinfot serveeritakse näiliselt teaduspõhistel alustel 

Paratamatult sunnib kriisolukord inimesi otsima vastuseid keerulistele küsimustele, kuid paraku pole soovitud lahenduskäigud uudses olukorras veel kättesaadavad. Seega komistatakse otsa juba varasemalt eksisteerivatele alternatiivsetele seletustele, võimendades niiviisi pseudoteaduslike maailmavaadete fantastilisi sõnumeid.

Kusjuures esmapilgul ei pruugigi uudsed vastused tunduda sugugi valed, sest infot serveeritakse näiliselt teaduspõhistel alustel ning tihtilugu ka ekspertide nimede alt. Lähemal uurimisel aga selgub enamasti, et tegu on siiski vandenõuteooriatest võimendatud pseudoteaduslike allikatega. 

Kuidas saab tavainimene end kaitsta sihilikult valeinformatsiooni pakkuva artikli või postituse eest? Kui lamemaalaste ideed toovad natukenegi kriitilise mõtlemisega inimese näole muige, siis tunduvalt keerulisem on eristada fakte valedest tõsi-teaduslikel teemadel nagu geneetiliselt muundatud organism (GMO) või viirushaigused.

Süstemaatilise väärinfo vastu puudub kahjuks ühene ja lihtne vastus, mistõttu tuleb ülejäänud ühiskonnal vaeva näha valede levimise peatamisel.

Tähtsaim roll pseudoteaduste ümberlükkamisel peab langema teadlaste õlule

Vastavalt oma ekspertteadmistele on teadlastel moraalne kohustus informeerida ühiskonda toimuvast kriisist faktipõhiselt. Seega kõige tähtsam roll pseudoteaduste ümberlükkamisel peab langema teadlaste endi õlule.

Lõppema hakkav aasta on meile näidanud, et paljud Eesti teaduseksperdid tunnevad oma valdkondasid väga hästi, nende nõu võetakse avalikus meedias kuulda  ning nad on koroonakriisi esimesest päevast alates olnud igati abiks käimasoleva kriisi lahendamisel.

Eestis on tänase seisuga teadlasi vähem kui pseudoteaduste levitajaid ning ülejäänud tavateadlaste igapäevatöö ei koosne laialdasest meediaga suhtlemisest, ega ka sotsiaalmeedias figureerimisest.

Paraku ei valmista teadlaste pikk väljaõpe neid ette ka avalikkusega suhtlemiseks – selle peab igaüks oma karjääri jooksul omal initsiatiivil ära õppima. Käesolev kriisiolukord aga nõuab teadlaskonnalt suuremat osalust, mistõttu kutsun teadlasi kolmes punktis näitama üles rohkem innukust avalikkusega suhtlemisel.

Teadlased peavad abistama pseudoteaduslike teoste levitajaid

 Eesti raamatupoodides on hulgaliselt müügil potentsiaalselt tervist kahjustavaid teoseid, mille kohta on levitajad ise öelnud, et neil puudub võime nende teoste sisulist kvaliteeti hinnata. Samas vastavalt Rahvatervise seaduse §12 punkt 6 järgi lasub neil vastutus selliste teoste levitamise eest.

Seaduses on nimelt kirjas, et avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik ei tohi levitada inimese tervist ja elukeskkonda kahjustada võivaid ideid, arvamusi, veendumusi ja muud teavet sõnas, trükis või muul viisil. 

Teadlaskond ühes ülikoolide ja teadusorganisatsioonidega võiks siinkohal pakkuda koostöövõimalust kirjastajatele, tõlkidele ja raamatukaupmeestele, aidates neil viia läbi faktikontrolli kaheldatavates pseudoteaduslikes ning potensiaalselt tervist kahjustavates teostes. 

Rõhutan kindlasti, et ma ei soovi ma siinkohal kuidagi propageerida sõnavabaduse piiramist, küll aga loodan ma, et sellise koostööga saaks suunata levitajaid tegema meie ühiskonda mõjutavaid otsuseid informeeritult, kooskõlas seadusega ning ka moraalselt õigesti. 

Teadlane peab oma igapäevatööga nähtaval olema

Teadusajakirjades avaldatud teadustööd pole tavakodanikule just mõnus pühapäevalugemine. Teaduskommunikatsioon jäetakse tihti aga ülikooli kommunikatsiooniosakonna ja ajakirjanike teha.

Pealegi sunnib Eesti teadusprojektide rahastamise kõrge konkurss niigi koormatud teadlasi tegema pidevalt pikki ületunde. See asjaolu aga omakorda eemaldab teadlase päevatööst aja süviti avalikkusega suhtlemiseks, mis omakorda süvendab teadlaskonna ja erinevate ühiskonnakihtide vahel olevat kommunikatsiooni-lõhet.

Siin saavad appi tulla tänapäevased sotsiaalmeedia võimalused. Nüüdisaegne teadlane peaks igas nädalas leidma natuke aega kiireteks sotsiaalmeedia “maiuspaladeks” populaarteaduslikel teemadel. Igapäevatöösse peaks lisama kübeke Instagrami, Twitterit, kirjutama lühikesi postitusi oma tööst Facebook’i, pidama blogisid, või tootma kasvõi meeme.

Elame kõik paratamatult oma sotsiaalsetes isoleeritud mullides – sellised sotsiaalmeedia tidbitid on ideaalne võimalus jõuda kiiresti ja lihtsalt laiema publikuni, kellel võib muidu olla täpselt null kokkupuudet teadlastega.

Teadlased peaksid pseudoteaduste teemal süstemaatilisemalt sõna võtma

Sarnaselt massimeedias juba olemasoleva libauudiste ja valeväidete faktikontrollile võiks teadlaskond üles seada ka omapoolse faktikontrolli rubriigi.

Enamikke pseudoteaduslikke väiteid pole just väga raske paberil kummutada. Ja veel ägedam oleks, kui seda saaks teha näiteks katsetega.

Kindlasti leidub Eestis mõni koostööaldis meediakanal, kellel oleks soov ning kellega teadlaskond suudaks selles raamistikus viljaka koostöö üles ehitada. Seda tüüpi ettevõtmisega võidaksid ka teadlased ise, kuna projektirahade jagamisel võetakse üha rohkem arvesse ka esinemisoskust maksumaksjate ees.

Kõige tähtsam aga – niiviisi tekiks avalikku meediasse aktiivne teadlaste kohalolu, mis aitaks kummutada erinevaid valeväiteid ning lubaks teadlastel avalikkusega päevakajalistel teemadel otse suhelda.

Skeptitsism olgu tervitatav

Skeptsisim on inimloomuse üks edasiviimavaid tunnuseid ning peaks alati olema teretulnud, kuid sellest tulenevad järeldused peavad olema põhjendatavad korrektsete faktidega.

COVID-19 epideemia on Eestis demonstreerinud, kui suur probleem võib olla pseudoteaduste levik. Kuid see probleem on käimasolevast tervishoiukriisist laiahaardelisem ning sellega peaks teadlaskond aktiivselt ka tegelema.

Tänased tegematajätmised võivad meie ühiskonda järgnevate aastate jooksul painama jääda. Olgu selleks teemaks siis vaktsiinid, GMO-d, tuumajaamad, maavarad, kliimakriis, CRISPR-i eetika ja meditsiinigeneetika küsimused või miski, mida me veel ette ei oska näha.