Kuigi nii riigi kui ka haiglate tasandil tehakse suuri jõupingutusi, et nimetatud ressursse suurendada ja COVID-19 levikut elanikkonnale kehtestatud liikumispiirangute kaudu pidurdada, võib haiglavoodite, intensiivravikohtade, hingamisaparaatide, individuaalsete kaitsevahendite ja personali puuduse tõttu tekkida olukord, mil haiglaravi vajadus on suurem kui haiglad pakkuda suudavad.
Mida tehakse?
Eetikasoovitustes seisab esmalt, et haiglaravi vajavate patsientide hulga plahvatuslikul suurenemisel ja ressursside äärmise nappuse korral lähtutakse tervishoiuressursside jaotamisel eelkõige sellest, et ära hoida kõige suurema kahju tekkimine. Seeläbi tagatakse suurim hüve suurimale hulgale inimestele ühiskonna tasandil tervikuna.
Meditsiinisüsteem jääb käsitlema kõiki patsiente võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on COVID-19 või muu ägeda haigestumisega. Varasem ravile saabumine ei anna ühelegi patsiendile eelist hilisemate tulijate ees.
Intensiivravi ressursside jaotamisel ja raviotsuste tegemisel lähtutakse eelkõige ravi tulemuslikkuse prognoosist ja tulevase elukvaliteedi prognoosist, võttes arvesse patsiendi aktuaalset kliinilist seisundit, kaasuvaid haigusi, tema üldist tervislikku seisundit, muid prognostiliselt relevantseid näitajaid ning patsiendi tahet.
Intensiivravi otsused on dünaamilised, neid võib ajas ümber hinnata, võttes arvesse patsientide arvu ja seisundit, haigla mehitatust personaliga ja varustatust meditsiinitarvikute, -seadmete ja ravimitega.
“Kui COVID-19 pandeemia laienedes ei jagu enam ressursse kõikidele patsientidele, hinnatakse intensiivravi alustamist ja jätkamist iga uue patsiendi saabumisel uuesti, tagades uute ja juba ravil olevate patsientide ning COVID-19 ja teiste haigestumistega patsientide võrdse kohtlemise. Kõik otsused tehakse konsiliaarselt; argumenteeritakse, dokumenteeritakse ja kommunikeeritakse lähedastele,” seisab eetikadokumendis.
