Mõõdukas stress on organismile vajalik, sest motiveerib tegutsema ja on oluline eeldus arenguks. Stressiga toimetulek on vajalik pingetaluvuse tõstmiseks ja probleemide lahendamiseks. Probleem tekib aga siis, kui stressi on liigselt.

Kui stressi on pikaajaliselt ja seda on liiga palju, võivad väljenduda erinevate kehaliste kaebustena, lastel enamasti valudena (pea- ja kõhuvalu), aga ka iivelduse, üldise halva enesetundena. Mõnel lapsel võivad tekkida ka kooliga seotud palavikud või oksendamised. Sageli tekivad unehäired, kiire ärritumine, keskendumisraskused, kurvameelsus, ärevus. Õigeaegse sekkumise korral need kaebused mööduvad ega mõjuta lapse/nooruki toimetulekut täiskasvanuna. 

Pikaajalise liigse stressi mõjul häirub aju bioloogiline tasakaal ja võivad kujuneda välja psüühikahäired (peamiselt meeleolu-, ärevushäired), aga ka püsiv unetus, nõrgenenud immuunsüsteem, mis väljendub sagedate haigestumistena, ja seedeelundkonna probleemid. Lastel võib esineda enesetunde parandamiseks ülesöömist, noorukitel on pingete maandamise eesmärgil ka suurem risk suitsetamiseks, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamiseks.

Pikaajalise stressi tagajärjed on oma iseloomult püsivamad, need võivad mõjutada lapse/nooruki psüühika arengut ja sellest tulenevalt ka toimetulekut täiskasvanueas. Enamasti vajavad selliste probleemidega lapsed/noorukid paranemiseks juba vaimse tervise spetsialisti sekkumisi (spetsiifiline teraapia, ravimid jne). 

Millised märgid viitavad koolistressile?

Koolistress võib lastel väljenduda väga erinevalt. Kuigi märgid võivad olla erinevad, on peamiselt vaja tähele panna seda, kui laps ei ole enam enda moodi ehk muutub temakäitumine, mõtlemine, meeleolu ja emotsionaalsed reaktsioonid või tekib palju kehalisi kaebusi, mis ole seostatavad ühegi haigusega. 

Kõige sagedamini tekib pidev väsimustunne ning tavapärase une muutus (laps ei saa enam magada või just vastupidi soovib väga palju magada), võib esineda valusid, muid kehalisi kaebusi, söögiisu vähenemist või periooditi ülesöömist. Varasemalt rõõmus ja aktiivne laps võib muutuda kurvameelseks, ärevaks ning hakata rohkem omaette hoidma. Huvidega tegeledes ei ole laps enam nii rõõmus ja võib neist loobuda. Keskendumisprobleemide ja huvipuuduse tõttu võib halveneda õpeedukus.

Halb käitumine viitab tegelikult samuti murele. Kuna laps ei oska veel oma probleeme analüüsida ja lahendada nagu täiskasvanu, väljendab ta halva käitumisega oma rahulolematust. Sageli ei saa laps isegi aru, mis teda häirib, ega tule seega oma tunnetega toime, sellest tuleneb ärrituvus ja halb käitumine. Kui probleemid on kestnud pikalt ja laps ei ole abi saanud, tekib sageli lootusetus, mille tõttu on lapsel ise keeruline abi paluda. Sageli ei soovita ka lihtsalt vanemaid muretsema panna. Seda olulisem on, et last ümbritsevad täiskasvanud probleeme märkaks ja ise abi pakuks. 

Kui lapsel või noorel esineb koolistressi, võiks päris esimene samm olla lapsevanemaga rääkimine. Kui on hea suhe ja vanem oskab toetada, pole alati rohkem vajagi, kui aga lapsevanem näeb, et ainult kodusest toest jääb väheks, võiks külastada koolipsühholoogi. Reeglina nad oskavad hinnata, kas on vaja näiteks teraapiat või peaks pöörduma psühhiaatri poole. 

Lisaks on võimalik pöörduda haigekassa süsteemis nii perearsti, vaimse tervise õe kui ka psühhiaatri poole ja erasüsteemis laste vaimse tervise õe, laste kliinilise psühholoogi või lastepsühhiaatri juurde. Abi saab ka Peaasi koduleheküljelt peaasi.ee või lasteabi koduleheküljelt lasteabi.ee.  Koolikiusu puhul tasuks alustada klassijuhatajast või sotsiaalpedagoogist.