Kui võitlus nohuga venib pikale, võib selle tüsistuseks olla põskkoopapõletik ehk ninakõrvalurgete põletik, mis niigi pikalt haigena püsinud inimese enesetunnet veelgi halvendab. Kuidas põskkoopapõletikku ära tunda ning mida teha selleks, et tüütut terviseprobleemi vältida, annab nõu BENU apteegi proviisor Marget Raukas.

Võib tekkida erinevate viiruste ja haigustekitajate tagajärjel

Rahvakeeli põskkoopapõletik, mida teatakse ka kui rinosinusiiti või ninakõrvalurgete põletikku, võib Raukase sõnul olla nii külmetuse, allergia, gripi, koroonaviiruse kui ka muude viiruste tagajärel tekkinud. “Neil kõigil täheldatakse sarnaseid sümptome, mida on raske üksteisest eristada: külmetusega nohu kestab tavaliselt kuni nädal, allergilise nohuga lisandub aevastamine, nina ja silmade vesisus ning sügelus, koroonaviirusega kurguvalu, palavik, köha ja teised sümptomid,” loetles proviisor.

Kuid miks põletik valla pääseb? Kuigi teinekord võivad põskkoopapõletiku põhjuseks olla isegi katkised hambad ja hambajuure põletik, on siiski sagedamini “süüdi” ebatavaline turse meie siinustes. “Kui siinuste, millest suurimad on põskkoopad ning otsmikukoopad, õhuteed turse tõttu suletakse, siis soodustab koobastesse kinni jäänud sekreet bakterite kasvu ja muutub põletikuliseks,” selgitas ka.

Põskkoopapõletikku leidub mitut erinevat 

Põletikku saab haiguse kestuse järgi jagada ägedaks või krooniliseks – vastavalt alla või üle 12 nädala. “Ägeda viirusliku rinosinusiidi korral kestab haigestumine 10 päeva. Kui selle aja jooksul sümptomid ei taandu või ägenevad, on suur tõenäosus bakteriaalse põletiku tekkeks, mille kulg võib venida kuu pikkuseks.”

Ägeda nohu põhisümptomid on:

•  ninakinnisus või eritis ninast;
•  näovalu-ja /või survetunne;
•  maitse-või lõhnataju kadu;
• laste puhul esineb lisaks öine ja/või päevane köha.

Bakteriaalse rinosinusiidi korral võib lisanduda hägune või mädane ninasekreet. “Pea ettekallutamisel valud tugevnevad, üldine enesetunne on halb ja tõuseb palavik,” märkis proviisor.

Siiski haigestuvad inimesed teinekord ka kroonilisse põskkoopapõletikku, mis avaldub enamasti korduvate ning pikka aega kestva ja väljaravimata nohuna. “Riskifaktorid siinjuures on veel astma, allergiad, ninapolüübid, ninavaheseinte muutused, ravimite või krooniliste haiguste korral nõrgestatud immuunsüsteem, suitsetamine,” loetles Raukas.

Kuidas põskkoopapõletikku ravida?

Kui nohu pole 7–10 päeva jooksul taandunud või pigem süvenenud, tasub ühendust võtta oma perearstiga – diagnoosi kinnitamiseks tehakse põskkoobastele röntgen- või kompuuteruuring. “Põletiku õigeaegne väljaravimine välistab hilisemate tüsistuste tekke, milleks võib olla kroonilise nohu teke, ninavaheseinte muutused ja halvimal juhul põletiku levimine lähedalasuvatesse luudesse, silmadesse või ajusse,” rõhutas proviisor.

Kuivõrd põletiku ravi on kompleksne, on kõige olulisem tagada hea nina funktsioon, vältides üleliigse sekreedi kogunemist ninaõõnde ja ninakoobastesse. “Enamasti ravitakse põskkoopapõletikku siiski antibiootikumidega,” lisas Raukas.

Abi saab apteegist

Olenevalt nohu iseloomust võib ravimist alustada, tarvitades limaskesta turset alandavaid ravimeid (dekongestandid), allergiavastaseid ravimeid (antihistamiinikumid) ning valuvaigisteid, mille suurim efektiivsus avaldub kombinatsioonravina. “Viimaste ravimite korral eelnevalt konsulteerida arsti või apteekriga, et välistada ebasobivad koostoimed muude ravimitega või hoiduda nende kõrvaltoimetest,” toonitas apteeker.

Lisaks leidub apteegis ka loodusliku päritoluga preparaate, mille kohta oskab täpsemat nõu anda spetsialist. Kuna nina limaskest on esimene nn kaitsesüsteemi osa, mis takistab võõrosakestel sügavamale hingamisteedesse sattumast, aitab nina igapäevane loputamine füsioloogilise või meresoola lahustega tõhustada nina puhastumist üleliigsest sekreedist ja haigustekitajatest. “Oluline on siinjuures jälgida, et tüsistuste ohu vältimiseks desinfitseeritakse regulaarselt loputusvahendeid või vajadusel vahetatakse need välja. Samas tuleks hoiduda saastunud loputusvee kasutamisest.”

Ennetamisel on väga oluline roll

Kuna kõige olulisema osa ravist moodustab ennetamine, tuleks külmetuse korral reageerida kohe: näiteks võiks alustada vereringe ülessoojendamisest. “Jalgade külmetamise korral tehke sinepipulbriga sooja jalavanni, pärast seda määrige jalad hanerasva või tärpentinisalviga sisse ning pange soojad sokid jalga. Rahvameditsiinis tuntud tüümiani-, kummeli- või muud taimeteed võiks kuuluda meie talveõhtute rituaalide juurde, et anda organismile lisakaitset erinevate viiruste vastu. Sellised protseduurid on ka rahustava toimega ning annavad rahulikuma une. Kui oleme korralikult välja puhanud, on organismil jõudu haigustele vastu seista,” kinnitas apteeker.

 Kui aga haigustekitajate hulk on liiga suur olles ise kurnatud või füüsiliselt väheaktiivne, siis võib meie kaitsemehhanism tasakaalust väljuda ning haigused hakkavad kergemini külge. “Hoiame ise oma ja laste tervist, toitudes mitmekesiselt, liikudes värskes õhus ning vajadusel tarvitades vitamiine ja mineraale,” pani apteeker südamele.